"Sinine on sinu taevas" - Mihkel Raud

71.

Pealkiri: "Sinine on sinu taevas"

Autor: Mihkel Raud

Leheküljed: 254

Raamatust: Põnevusromaani «Sinine on sinu taevas» tegevus leiab aset tänapäeva Eestis. Elanikke tabab ootamatu terrorilaine. Tegevuse keskmes seisavad kuulus Eesti telesaatejuht ja sakslannast ajakirjanik.

Arvamus: Raua sõnakasutus on natukene ebatavaline ja raskesti loetav. Tihti jääb lause mõte arusaamatuks, kui just viis korda üle ei loe. Alguses tundus raamat igav, kuid paarikümne lehe pärast päris naljakas. Lõpplahendus jäi veidi lahtiseks, aga see oli isegi positiivne. Sai ise edasi mõelda. Idee samuti äge ning sellise põnevusromaani kohta üpris hea, sest üldiselt ma neist väga palju ei ootagi.

Hinnang: 7/10

"Inferno" - Dan Brown

46.

Pealkiri: "Inferno"

Autor: Dan Brown

Leheküljed: 447

Raamatust: Itaalia südames tõmmatakse Harvardi sümboloogiaprofessor Robert Langdon painavasse maailma, mille keskmes on üks kõigi aegade kuulsamaid ja salapärasemaid kirjandusteoseid… Dante «Põrgu». Langdonil tuleb pidada võitlust kohutava vastasega ja maadelda mõistatusega, mis viib ta kunsti, salakäikude ja futuristliku teaduse maailma. Abiks Dante sünge poeem, püüab Langdon leida vastuseid ja otsustada, keda usaldada, enne kui maailm pöördumatult muutub.

Arvamus: Võib öelda, et sama huvitav kui Dan Browni eelnevad teosed. Algas väga huvitavalt ja ka lõpp oli põnev, täiesti lahtiseletatud ja arusaadav. Võib-olla jäi raamat veidi õhukeseks või mulle ainult tundus.
Dan Brown teeb ilmselt suurt uurimustööd enne, kui oma teoseid kirjutama hakkab ja see on alati positiivne.
Tegelased olid põnevad. Professor Langdon saab endaga mõistatusi lahendama alati mõne kena ja salapärase tšiki, kes osutub kellekski teiseks, kui ta alguses paistab.
Jään järgmist raamatut ootama, kus peategelaseks Langdon.


Hinnang: 10/10

"1984" - George Orwell

41.

Pealkiri: "1984"

Autor: George Orwell

Leheküljed: 302

Raamatust: "1984" on aasta, milles elab Winston Smith. Hiigelsuures riigis kehtivad kindlad seadused, millest paljusid pole kunagi mainitud. Igal inimesel on kodus teleekraan, mis teda kakskümmend neli tundi päevas jälgib, analüüsides näoilmeid ning kuulates juttu pealt. Kasvõi üks mõttekuritegu, vale näoilme või unes sosistatud lausejupp, võivad sind igaveseks olemast kustutada. Kõik, mis on Suure Venna vastu, on keelatud - sealhulgas mõtlemine, armastus, nauditavad seksuaalsuhted jne. Lapsed kaebavad vanemate peale ja iga päev kaob inimesi...
Kuigi Winston Smith käitub nii nagu iga teinegi seltsimees - peab vihkamisminuteid, käib tööl ja armastab Suurt Venda, toimub tema peas midagi muud - ta vihkab parteid, vihkab seda maailma ja unistab vabadusest ning üritab selgusele jõuda, kas kõik on alati nii olnud, kas on veel temasuguseid ja kas partei vastu saab astuda... Nendest mõtetest jõuab mees keelatud armulooni ja lõpuks tuppa üks null null...

Arvamus: Ma vist tõesti leidsin oma piibli! Ma ei vaadanud kordagi leheküljenumbrit, ei lapanud lehti, et näha, millal algab uus peatükk - ma lihtsalt lugesin ja lugesin ja kirjutasin tsitaate märkmekleepsudele. Hiljem googeldasin "Orwell'i" ja lugesin tema elust.
Ma ei ole mitte kunagi varem tahtnud ühtegi raamatut kohe uuesti läbi lugeda, aga seda ma tahaksin. Soovitatavalt originaalkeeles, sest ma ei ole mitte iialgi midagi nii head ja mõtlemapanevat lugenud. Usun, et teist korda lugedes saaksid veel paljud mõtted täiesti selgeks ja avastaksin ka uusi.
Absoluutne lemmik!

Hinnang: 10/10

"Pettepunkt" - Dan Brown

29.

Pealkiri: "Pettepunkt"

Autor: Dan Brown

Leheküljed: 504

Raamatust: Vapustav teaduslik avastus...
Jahmatavalt täiuslik vandenõu!!!
Põnevik, mida te pole veel kunagi lugenud...
Kui NASA satelliit avastab sügavale Arktika jäässe mattunud üliharuldase objekti, kuulutab raskustes siplev kosmoseagentuur otsekohe võitu, mida ta hädasti vajab – võitu, mis mõjutaks oluliselt NASA poliitikat ja lähenevaid presidendivalimisi. Leiu ehtsuse tuvastamiseks kutsub Valge Maja appi kogenud luureanalüütiku Rachel Sextoni. Koos väljavalitud ekspertidega, kelle hulgas on ka karismaatiline teadlane Michael Tolland, suundub Rachel Arktikasse ja avastab lausa mõeldamatu teadusliku pettuse tõendid ning see jultunud tüssamine ähvardab paisata terve maailma vaidlustesse...
Aga enne, kui Rachel jõuab hoiatada presidenti, ründab neid hukatuslik palgamõrvarite jõuk. Ellujäämiseks üle inimtühja ja surmaohtliku ala põgenedes teavad nad, et neil on lootust ainult siis, kui avastatakse, kes peitub meisterlikult sepitsetud vandenõu varjus. Ja neile selgub paradoks, et tõde ise ongi kõige vapustavaim pettus...

Arvamus: Tahtsin ammu juba midagi sellist lugeda - põnevat, lihtsat ja hästi kirjutatud raamatut. Nagu Dan Brown'i lugudes ikka, ei ole keegi see, kellena ta alguses paistab ja lõpplahendus on jahmatama panev ja ootamatu.

Kuigi mul oli teatud kahtlused, et asjad selles suunas liikuma hakkavad, suutis raamat mind ikkagi üllatada ja hoida põnevust kuni lõpuni. 

Juhtusin ühest arvustusest lugema, et see raamat sobib hästi inimestele, kellele lugemine on pettumust valmistanud või kellele ei meeldi lugeda. Nõustun selle mõttega täielikult. Tegu on põnevusfilmiga paberkujul.

Hinnang: 9/10

"The Asylum" - Johan Theorin

21.

Pealkiri: "The Asylum"

Autor: Johan Theorin

Leheküljed: 416

Raamatust: A chilling Swedish psychological crime novel set between a nursery and a mental asylum, full of sinister intentions, hidden identities and dangerous secrets, from the author of "Echoes From The Dead" and "The Darkest Room".

Arvamus: Käisin seda raamatut pikalt piilumas ja viimaks ostsin ta allahindluse tõttu ka ära. Alguses tundus väga huvitav, kuid kui olin umbes veerandi ära lugenud, pettusin. Lugu ei läinud ega läinud põnevamaks ja venis liialt. Lootsin lugeda hullumeelsetest inimestest ja salapärastest juhtumidest, kuid rohkem oli tegu siiski peategelase mineviku, hirmude ja otsingutega. Kindlasti ei nõustuks kaanel oleva kommentaariga, et tegu on palju parema kirjanikuga kui Stieg Larsson. Ei saanud isegi ligilähedale mitte.
Ilmselt jääb kappi seisma ja teist korda loen alles aastate pärast.

Hinnang: 6/10

pilt: rahvaraamat.ee

"Idioot" - Fjodor Dostojevski

79.

Pealkiri: "Idioot"

Autor: Fjodor Dostojevski

Leheküljed: 694

Katkend: «Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda,» ütles vürst. «Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline.» Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud... Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Enda arvamus: Vabandan kohe ära, et ei suuda kuidagimoodi sisukokkuvõtet kirjutada. Ma arvan, et neid leidub netis siiski päris palju ja midagi hullu pole. Pigem tahaksin ikkagi enda arvamusest kirjutada.
"Idioodi" lugemine hirmutas mind esialgu, sest esiteks on tegu klassikuga, mis peaaegu alati võrdub pikkade lohisevate lausete ja tegevusetusega, ja teiseks on see raamat päris paks.
Kuigi üsna pea sai selgeks, et ega see just kõige lihtsamini  loetav raamat pole, ei olnud ka asjad nii hullud, sest minu jaoks oli lugu täitsa põnev! Erinevalt paljudest "imelistest maailmakuulsatest teostest" toimus selles raamatus tõesti midagi! Oli nugadega vehkimist, oli draamasid ja õnnetut armastust ning mõrvasid. Kõike oli.
Tegelased oli huvitavad ja vastandlikud.
Ennastki pani imestama, et selline raamat mulle tõsiselt meeldida võiks. Aga meeldis. Pani mõtlema inimeste üle. Pani mõtlema, kui lihtsalt me tihti inimesi lahterdame ja neid "kergemeelseteks" kutsume, kui nad seda tegelikult üldse pole.
Ja üllataval kombel mulle täiesti meeldis Dostojevski stiil (erinevalt Tolstoi stiilist, keda peetakse Dostojevskiga sarnaseks...) Kindlasti oli kogu lugu ka ajastutruu (mis pani mind mõtlema, kui veidralt inimesed elasid ja kuidas nendel kogu aeg kiire oli ilma, et nad oleksid tegelikult midagi muud peale üksteise juures külas käimise teinud).
Kokkuvõtteks suurepärane teos, mille tõesti võiks olla igaüks läbi lugenud.

Hinnang: 9/10

"Harry Potter ja saladuste kamber" - J. K. Rowling

69.

Taaskordselt "Harry Potter ja saladuste kamber", kuid kuna olen sellest juba päris mitu korda kirjutanud, mainin lihtsalt ära ja panen eelmiste arvamuste lingid.
2010 - http://yukilugemisp2evik.blogspot.com/2010/10/harry-potter-ja-saladuste-kamber-j-k.html
2012 - http://yukilugemisp2evik.blogspot.com/2012/07/harry-potter-ja-saladuste-kamber-j-k.html

"Tuli" - Mats Strandberg & Sara B. Elfgren

48.

Pealkiri: "Tuli"

Autor: Mats Strandberg & Sara B. Elfgren

Leheküljed: 503

Raamatu tagakaanelt: Engelsforsis muutub olukord üha kuumemaks. Väljavalitud alustavad oma teist gümnaasiumiaastat. Suvi otsa on nad deemonite järgmise sammu ootuses hinge kinni hoidnud. Ent oht ähvardab neid hoopis teisest, täiesti ootamatust suunast. Üha selgemaks saab tõsiasi, et midagi on Engelsforsis tõeliselt valesti. Minevik põimub tänapäevaga, elavad kohtuvad surnutega. Väljavalitud saavad üksteisega üha lähedasemaks ja neile tuletatakse taas kord meelde, et maagia ei leevenda õnnetu armastuse piinu ega paika purunenud südant.
 «Tuli» on kogu maailmas laineid lööva noorte fantaasiatriloogia teine osa. Esimene raamat, «Ring» (e. k. 2012), pälvis Rootsis nii kriitikutelt kui ka lugejatelt väga sooja vastuvõtu ning see esitati Rootsi aasta laste- ja noortekirjandusauhinna Augustpriset 2011. aasta nominendiks.

Enda arvamus: Iga kord, kui ma satun mõne hea sarja otsa, kirun ma seda, kui aeglane ikka see tõlketöö on. Sarja esimene osa oli ülihea, kuid nüüd seda osa lugedes, tundus algus väga segane, sest ma lihtsalt ei mäletanud enam esimesest osast paljusid asju.
Siiski meeldis mulle ka see osa väga ja minu arvates on see üks parimaid noorte-fantaasia sarju. Võib-olla meeldib see mulle lihtsalt sellepärast, et autoriteks on rootslased ja ilmselgelt on nende maailmapilt meie noortega sarnasem kui näiteks Ameerika noortega.
Raamatus on terve hunnik tegelasi, kellel on lisaks ühele suurele probleemile ka veel hunnik enda probleeme. Esialgu on keeruline aru saada, kes on kes, kuid keskpaigaks tundub kõik selge. Natukene veider on, et Väljavalitute seas on viis täiesti erinevat tüdrukut: populaarne iludus, litsakas peopanija, alternatiivne veidrik, paksuke enesehaletseja ja tark nohik. Õnneks tundub nende omavaheline suhtlus siiski üsna realistlik olevat.
Veel võiks veidi norida selle kallal, kelle autorid ära tapsid, sest minu arvates oli ta kõige põnevam tegelane ja üleüldse jäi sellest mulje, et "vabanema kõige ebasümpaatsemast".
Kuid põnevust jätkus lõpuni ja muidu igati hea noortekas.

Hinnang: 9/10

"Purustatud õhuloss" - Stieg Larsson

45.

Pealkiri: "Purustatud õhuloss"

Autor: Stieg Larsson

Leheküljed: 680

Raamatu tagakaanelt: Göteborgi haigla erakorralise meditsiini osakonda tuuakse kaks raskelt vigastatud inimest. Üks neist on topeltmõrva eest tagaotsitav Lisbeth Salander. Tal on peas eluohtlik kuulihaav ja teda tuleb otsekohe opereerida. Teine on Aleksander Zalatšenko – vanem mees, keda Lisbeth Salander on kirvega löönud...
Millenniumi-sarja kolmas ja viimane osa jätkub sealt, kus «Tüdruk, kes mängis tulega» lõppes. Lisbeth Salander jäi ellu, kuid tema probleemid pole kaugeltki möödas. Leidub tugevaid jõude, kes tahavad Lisbeth Salanderi lõplikult vaikima sundida...

Enda arvamus: Lugesin taaskordselt oma eelmist, kaks aastat vana, arvamust, kus ma kirjutasin, et iga osaga läks järjest põnevamaks. Praegu arvan ma totaalselt teisiti. Esimene osa oli parim, teine oli väga hea ja see siin lihtsalt hea.
Minu arvates venis raamat natukene liiga pikaks ja kohati lihtsalt ei suutnud edasi lugeda. Põnev oli küll, aga ma arvan, et siiski oleks võinud veidikene kiiremini tegevust arendada. Mulle meeldis antud juhul loo sisu rohkem, kui see, kuidas lugu kirja pandud oli. Tegelased olid loomulikult endiselt suurepärased ja mulle väga meeldis, et kogu suure sündmuse kõrval olid ka teised väiksed põnevad sündmused (näiteks Erika ahistaja). Mis ma ikka muud oskan öelda kui, et see on ja jääb üheks minu lemmiksarjaks.

Hinnang: 10/10

"The Hunger Games" - Suzanne Collins

44.

Pealkiri: "The Hunger Games"

Autor: Suzanne Collins

Leheküljed: 454

Raamatu tagakaanelt: In a dark vision of the near future, twelve boys and twelve girls are forced to appear in a live TV show called the Hunger Games. There is only one rule: kill or be killed.
When sixteen-year-old Katniss Everdeen steps forward to take her sister´s place in the Hunger Games, she sees it as a death sentence. But Katniss has been close to death before. For her, survival is second nature.

Enda arvamus: Ostsin selle raamatu oma kinkekaardi eest ja see oli täiesti äkkotsus. Lihtsalt tahtsin oma inglise keelt proovile panna, sest olen ikka naeruväärselt vähe raamatuid inglise keeles lugenud ja ometigi olen keelt õppinud nüüdseks kaheksa aastat. Alguses mõtlesin küll, et äkki jäävad mõned kohad arusaamatuks, aga ei, kõigest sain aru. Raamat on kirjutatud nii lihtsas inglise keeles, et tekib küsimus, kas autori sõnavara on väike (või on minu inglise keele oskus parem, kui ma arvasin). Igal juhul ma pean tunnistama, et mulle väga-väga meeldis ja ma isegi üllatusin, sest "Näljamängudest" oli juba nii palju juttu varem olnud, et pidasin seda uueks "Videvikuks", aga mulle meeldis see ikka tohutult palju rohkem kui "Videvik".
Lugu ise oli tegelikult üsna ettearvatav, aga selle ma annan andeks, sest sellist raamatut kuidagi muud moodi kirjutada ei ole just kõige lihtsam. Tegelased olid vinged ja üle pika aja mulle tõesti meeldis naispeategelane, kes jättis mulle tõesti targa ja hea mulje. Lõpetuseks pean ma mainima, et minu arvates oli film ka väga hea.
Kindlasti kavatsen ka võrdluseks eesti keeles lugeda.

Hinnang: 10/10

Pilt: apollo.ee

"Tüdruk, kes mängis tulega" - Stieg Larsson

40.

Pealkiri: "Tüdruk, kes mängis tulega"

Autor: Stieg Larsson

Leheküljed: 606

Raamatu tagakaanelt: Millenniumi-tsükli teine raamat algab rahulikult, Lisbeth Salander ja Mikael Blomkvist ajavad kumbki oma asju, kuid siis pöörduvad Blomkvisti poole kaks inimest, kes on tegelnud prostituutidega äritsemise uurimisega. Neil on valminud sel teemal nii raamat kui ka teadustöö, kusjuures raamatus on mainitud ka mitmete tuntud inimeste ja politseitöötajate seotust selle äriga.

Ajakiri Millennium kavatseb raamatu avaldada, kuid siis tapetakse selle autor ja tema elukaaslane. Mõrvarelvalt leitakse Lisbeth Salanderi sõrmejäljed. Järgneb veel üks mõrv, mida on samuti võimalik seostada Lisbethiga. Blomkvist ei usu Lisbethi süüd ja ta üritab temaga ühendust võtta. Tüdruk on aga jäljetult kadunud ning samal ajal, kui politsei teda tõenäolise mõrvarina otsib, alustab ajakirjandus tema ohjeldamatut mustamist. Lisbeth pole siiski inimene, kes end kergesti lüüasaanuks tunnistab, ning algab mitmekihiline ja vastupandamatult põnev jaht.

Enda arvamus: Lugesin oma eelmisest arvamusest, et mulle meeldis see osa rohkem kui esimene. Nüüdseks on arvamus muutunud ja olen täiesti veendunud, et esimene osa oli parem. Kõigepealt algus venib ja tegevus ei taha kuidagi käima minna ja siis juhtub palju asju järsku ja korraga. Ma saan muidugi aru, et see venimine on täiesti õigustatav ja lõpuks annab see ikkagi emotsiooni ja tegelaste iseloomu hästi edasi, aga lihtsalt seda venimist oli natukene l i i g a palju. 

Tegelikult mulle ikkagi meeldis ja kiidusõnu jätkub rohkem. Ikka ja jälle pean ma kiitma tegelaskujusid, kes on tohutult värvikad ja omapärased. Loomulikult kogu lugu ise - sellist asja usutavalt kirjutada on ilmselgelt väga keeruline, kuid autor on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Lisaks lihtsalt ühele krimikale, on selles raamatus ka palju peidetud tarkuseterasid, mis panevad mõtlema, kui sa oskad ridade vahelt lugeda.

Ja kuigi lugu ise on keeruline, on see kirja pandud üsna lihtsalt (siiski tõenäoliselt esimest korda lugedes võib natukene segaduses olla küll). Superhea.

Hinnang: 10/10

"Keha" - Stephenie Meyer

38.

Pealkiri: "Keha"

Autor: Stephenie Meyer

Leheküljed: 752

Sisu: Melanie Stryder keeldub haihtumast. Meie maailma on vallutanud seninägematud vaenlased. Inimesed muutuvad nende sissetungijate kestadeks, nende meeled allutatakse, sellal kui kehad jäävad puutumata ning jätkavad oma elu pealtnäha endiselt. Enamik inimkonnast on alistatud. Kui Melanie, üks vähestest allesjäänud mässajatest, kinni võetakse, on ta kindel, et see on tema lõpp. Rändajat, sissetunginud «hinge», kes sai Melanie keha, hoiatati probleemide eest, mis kaasnevad inimkehas elamisega: rabavad emotsioonid, mälestused.
Aga üht probleemi ei osanud Rändaja oodata: et tema keha eelmine asukas keeldub oma meeltest lahti ütlemast. Rändaja uurib Melanie mõtteid, lootes avastada allesjäänud inimvastupanu asukohta. Selle asemel täidab Melanie Rändaja mõtted kujutluspiltidega mehest, keda Melanie armastab – Jaredist, end ikka veel varjavast inimesest. Võimetu end oma keha ihalustest eraldama, hakkab ka Rändaja igatsema mehe järele, kelle leidmine on talle ülesandeks tehtud. Kui Rändajast ja Melaniest saavad väliste jõudude mõjul vastu tahtmist liitlased, alustavad nad ohtlikke ja ebakindlaid otsinguid, et leida mees, keda nad mõlemad armastavad.

Enda arvamus: Olen palju kuulnud inimesi ütlemas, et selle raamatu algus on keeruline ja seetõttu pole nad edasi lugenud. Ma kirjutan seda sellepärast, et minu arvates on pooleli jätmine viga. Ka mina ei saanud esimest korda lugedes alguses päris kõigest aru (hetkel lugesin teist korda), aga mingil hetkel läheb lugu väga lihtsaks ja see raamat on lihtsalt läbilugemist väärt.
See on minu üks läbiaegade lemmikraamat, sest selles on kõik see, mida ma ühest heast raamatust otsin. See on hästi kirjutatud, see on põnev ja selles on armastust, psühholoogiat ja see kirjeldab suurepäraselt inimese olemust. Lisaks sellele on see kergelt loetav ja ei pea oma ajusid ragistama (kui algus välja jätta, kus kõik lihtsalt segane tundub).
Minu arvates on üllatav, et Stephenie Meyer võis pärast "Videviku" millegi sellisega välja tulla. Absoluutne armastus selle raamatu vastu!

Hinnang: 10/10

"Lohetätoveeringuga tüdruk" - Stieg Larsson

33.

Pealkiri: "Lohetätoveeringuga tüdruk"

Autor: Stieg Larsson

Leheküljed: 535

Raamatu tagakaanelt: Ajakirjanik Mikael Blomkvist on idealistlik, oma tööle pühendunud, fanaatiliselt õigust ja õiglust ihkav inimene. Lisbeth Salander on noor naine, kelle minevikus on midagi väga hämarat ja keda peetakse autistlikuks või lausa alaarenenuks. Tegelikult on aga tegemist maailmatasemel häkkeriga, kes lahendab meelelahutuseks keerulisi matemaatikaülesandeid ning kes on treeninud enda igas mõttes ellujääjaks.
Mikaeli ja Lisbethi teed ristuvad, kui üks Rootsi legendaarsemaid tööstureid Henrik Vanger teeb Mikaelile ettepaneku välja uurida, mis juhtus 40 aasta eest Harrietiga, Vangeri noore sugulasega. Harriet haihtus jäljetult saarelt, mis oli tütarlapse kadumise päeval muust maailmast ära lõigatud, sest seda mandriga ühendaval sillal oli toimunud liiklusõnnetus. 16-aastase Harrieti surnukeha ei leitudki, kuid Henrik Vanger oli veendunud, et tütarlapse tappis keegi tema lähedastest.
Blomkvist võtab pakutud ülesande pooleldi tõrkudes vastu ning saab abiliseks Lisbeth Salanderi. Mida sügavamale Blomkvist ja Salander Vangeri suguvõsa ajalukku süüvivad, seda õudsemaks ja verisemaks kogu lugu nende kohkumuseks muutub…

Enda arvamus: Olen mitu korda filmi vaadanud, raamatut lugenud... ja arvamus ei ole üldse muutunud. Minu üks lemmikraamatutest läbi aegade. Esiteks tegelased. Selles raamatus on esindatud nii palju inimtüüpe ja see teeb kogu loo veel kümme korda põnevamaks. Minu lemmik (ja ilmselt pea kõigi lemmik) Lisbeth, kes on niivõrd omapärane, et seda on lausa mõttetu kirjeldada. Mikael, kes on täpselt seda tüüpi inimene, kellel on kindlad põhimõtted, kindel plaan elus, mõningad pahelised kalduvused ja kes üritab nii kaua kui võimalik probleemidest eemale hoida. Kui ta aga lõpuks neid lahendama hakkab, saab ta sellega kangelaslikult hakkama. Muidugi veel Vangeri suguvõsa ja Salanderi eestkostja. Kõik tegelased on imelised.
Raamat käsitleb nii paljusid teemasid: inimeste omavahelisi suhteid, ärimaailma, naiste väärkohtlemist, ajakirjandust...
Ja lõpuks muidugi see, kui hästi kogu lugu kirja on pandud.

Hinnang: 10/10

"Huntide hellus" - Stef Penney

13.

Pealkiri: "Huntide hellus"

Autor: Stef Penney

Leheküljed: 476

Raamatu tagakaanelt: Kanada, 1867
Lund ja jääd täis tundra serval valmistub üks naine asuma rännakule, mis muudab kogu ta elu.
Sellal kui talv oma külma haaret üksildase ja isoleeritud Dove Riveri ümber koomale tõmbab, on üks mees julmalt tapetud ja seitsmeteistaastane poiss jäljetult kadunud. Surnud mehe hüti juurest algavad jäljed viivad põhja poole metsa ja selle taga laiuvasse tundrasse. Kohaliku mehe vägivaldne surm meelitab külakesse nii ajakirjanikke, Hundsoni Lahe kompanii ametnikke, trappereid kui ka kaubitsejaid – kuid kas nad kõik tahavad mõrva lahendada või seda hoopis enda huvides ära kasutada?
Üksteise järel asuvad otsijad Dove Riverist teele, ajades jälgi üle hüljatud maastiku, mis on koduks vaid metsloomadele, hulludele ja põgenikele, otsides kes mõrvarit, kes oma poega, kes kaht seitseteist aastat tagasi kaduma jäänud õde, kes unustusse vajunud Ameerika põliselanike kultuuripärandit – enne, kui lumi langeb ja mineviku jäljed igaveseks enda alla matab.
Oma üllatavalt veenvas debüütromaanis põimib Stef Penney seiklused, põnevuse, paljastused ja huumori üheaegselt nii suurepäraseks trilleriks, panoraamseks ajalooliseks romaaniks kui ka põnevaks mõrvalooks, mille haare ja tase teevad sellest vaieldamatult ühe viimaste aastate edukaima debüüdi.

Enda arvamus: Avastasin selle raamatu pool juhuslikult, kui raamatukogus ringi tuhnisin. See oli üks nendest kordadest, kus lihtsalt mitte ühtegi head raamatud ei suutnud leida ja niisiis sattuski minu kätte see äärmiselt pilkuköitva pealkirjaga teos. Nii tutvustav tekst kui imeline kaanekujundus panid mind seda laenutama.
Mulle meeldis see lugu esimestest lehekülgedest alates. Tohutult hea oli istuda teki sees ja kujutleda neid lagedaid külmunud väljasid, mida raamat kirjeldas. Just tegevuspaiga loodus andis minu arvates raamatule väga palju juurde.
Teine asi, mille eest ma kohe kõrgeid punkte annaksin, oli tõsiasi, et tegemist ei olnud lihtsalt kriminaalromaaniga. Selles oli veel nii palju: inimsuhted, ema-poja armastus, tagakiusamine ja eelarvamused. Ma pean ütlema, et see raamat esindabki minu jaoks ideaalset teost. Sellist, kus on veidi põnevust, saladusi ja palju inimpsühholoogiat. Ka tegelased olid suurepärased, äärmusest-äärmusesse, ning veel kord kiidaksin ma imelist kaanekujundust.

Hinnang: 10/10

"Skandaali hingus" - Sandra Brown

4.

Pealkiri: "Skandaali hingus"

Autor: Sandra Brown

Leheküljed: 453

Sisu: Jade Sperry elu on üsna ideaalne - kena välimus, head õpitulemused, suurepärane poiss-sõber ja tore parim sõbranna. Ainus, mis tema maailma veidi varjutab on Neal Patchetti, tema kamba ja isa ülemvõim kogu linnas. Asjad lähevad aga järjest hullemaks, sest Neal on Jade armunud ega suuda uskuda, et tüdruk teda ei salli. Kätemaksuks otsustab Neal ühel vihmasel õhtul Jade vägistada koos oma kahe alamast sõbraga. Vägistamine aga kohtusse ei jõuagi, Jade on häbistatud seisuses ja linn mätsib kogu asja kinni.
Aastaid hiljem tuleb Jade Sperry tagasi - kätte maksma. Ta kavatseb murda Patchettite ülemvõimu linnas. Temaga on kaasas vägistamise tulemusel saadud poeg Graham ja naine, keda ta võtab kui ema. Lisaks sellele tutvub ta mehega, kellel on potentsiaali Jade´s jälle naiselikud tunded esile kutsuda...

Raamatu tagakaanelt: Ühel vihmasel õhtul pidi Jade Sperry kolme kohaliku võllaroa käte läbi üle elama noore naise jubedaima õudusunenäo. Nooruslikest ideaalidest ilma jäetud ning skandaali ja tragöödia keskele sattunud Jade põgenes nii kiiresti ja kaugele kui võimalik. Kuid ta ei unustanud kunagi unist linnakest, kus iga mees, naine ja laps sõltus ühest rikkast perekonnast...
...Ning ta ei unustanud nende ärahellitatud poega, kes koos oma kahe sõbraga muutis igaveseks ta elu. Ühel päeval kavatseb Jade tagasi tulla ja kätte maksta ning vabastada end hirmust ja võimsast perekonnast, mis võib ta hävitada.

Enda arvamus: Üldiselt sellistes lugudes ei ole suuremat mõtet, kuid selles loos küll oli. Kui palju on olnud selliseid perekondi (ja kui palju on neid ikka veel!) kellest sõltub kogu küla-alevi-linna elu. Tõsi, tihti ei ole need inimesed julmad, vaid kasutavad oma positsiooni isegi headeks eesmärkideks, kuid antud lugu (olgugi, et see polnud tõsieluline) näitas väga hästi, et kunagi ei tohiks lasta sellisel asjal tekkida.
Mind imestas tohutult Jade Sperry sõbranna käitumine. Kas tõepoolest üks teismeline tüdruk ei astu oma sõbranna kaitseks välja lihtsalt armukadedusest, kui kaalul on selline asi nagu vägistamine? Alguses tundus see mulle ebatõenäoline, aga nüüd ma arvan teisiti. See näitab ideaalselt seda, kuidas ilusate ja tarkade inimeste sõbrad ei pruugigi olla nii väga sõbrad, vaid lihtsalt kadedad jooksikud.
Samuti oli huvitav Jade´i ema käitumine, kes näis oma tütart iga asja eest vihkavat ja eelistas just sellist elukorraldust, mida ma kõige enam vihkan.
Armastuse sisse toomine oli ehk natukene liig. Mõnesmõttes see pehmendas kogu depressiivsust ja pani kaasa elama, aga see mõjus kuidagi... liiga hästi ja ebareaalset. Siiski ütleksin, et mulle vist ikkagi meeldis, et Jade nö juhuslikult kedagi huvitavat kohtas.
Lõpp tuli ka liiga kiiresti. Kui kogu raamat oli üldiselt üsna veniv, siis lahendus loole oli paar lehekülge pikk ja sisaldas endas tähtsaid ütlusi ja sügavamõttelist teksti, millega kurikaelad justkui muuseas nõustusid.
Mulle meeldib mõelda, et tegelikult Patchettid ei andnud alla, vaid ootavad (kuskil teises raamatus) ikka veel võimalust Jade´le koht kätte näidata, sest nii tunduks kogu lugu algusest lõpuni põnevam ja usutavam.
Üldiselt oli raamat põnev ja kiiresti loetav, kuid midagi jäi minu jaoks siiski puudu.

Hinnang: 7/10

"Aeg antud elada, aeg antud surra" - Erich Maria Remarque

3.

Pealkiri: "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 272

Sisu: Teine maailmasõda, Saksa armee... Ernst Graeber ei ole mitu aastat puhkust saanud ega looda seda nüüdki. Aastaid täis sõda, verd, laipu ja surma. Tema suureks imestuseks ta siiski saab puhkuseloa ja seda viimasel hetkel - edasised puhkuseload tühistatakse, sest mehi vajatakse rindel.
Graeber on teel tagasi koju. Ta ootab oma vanematega kohtumist, ootab keskkonda, mida sõda ei ole puudutanud. Ta ootab puhkust, kuid see, mis tema kodulinnast alles on jäänud, ei vasta tema ootustele.
Õhurünnakutes hävinud majad, koduteta inimesed ja kadunud vanemad, kellest ei ole jälgegi. Sõda on ka siia jõudnud. Sõda on igal pool.
Pooljuhuslikult kohtub Graeber aga Elisabethi, vabrikutöölisega. Tema lemmiktegevuseks saabki Elisabethiga koos lõbutsemine-joomine, mis vaheldub õhurünnakutega. Päevad tiksuvad kiiresti ning iga päevaga saab aina selgemaks, et sõda ei võideta. Elisabethi ja Graeberi abielu ei ole midagi rõõmsat, see on lihtsalt üks väheseid inimlikke tegusid, mida tehakse sõjavabas maailmas.
Kuid siis saabub kätte päev, mil tuleb tagasi rindele minna... ja seal on vahepeal kõik ainult hullemaks läinud. Elu näitab Graeberile, et heategu tasutakse ikka karistusega...

Raamatu tagakaanelt: Tuntud saksa kirjaniku romaan sõjast, armastusest ja surmast. Teise maailmasõja kaevikuist tulnud saksa sõduri lühike puhkus kodumaal möödub nagu unenäos: seal on pommidest purustatud kodu ja teadmatusse kadunud vanemad, ootamatult kohatud kaunis tütarlaps Elisabeth ja äkki puhkenud armastus ning abielu, veendumus jätkuva sõja mõttetuses ja inimlik rahuigatsus... ning ometi jällegi rinne, kus sõda võtab oma.

Katkend/id): 

"Ta kardab," ütles Graeber.
"Jah, muidugi. Aga see on tubli koer."
"Ja inimsööja."
Fresenburg pöördus ringi. "Seda oleme me kõik."
"Miks?"
"Me oleme seda. Ja me mõtleme nii, nagu see peni, et oleme veel head. Ja otsime, nagu temagi, pisut soojust ja valgust ning sõprust."

- 3, lk 27-28

"Kõik on hädaabinõu," sõnas Graeber kibestunult. "Ma mõtlen selle all kõike seda, mida me ise teeme. Seda muidugi mitte, mida teised teevad. Kui me mõnda linna pommitame, on see strateegiline vajadus; kui teised seda teevad, siis on see alatu kuritöö."

- 13, lk 121

"Ma olen üht-teist näinud," sõnas Graeber. "Ja palju kuulnud. Ma tean ka, et sõda on kaotatud. Ja ma tean, et me ainult selleks veel edasi sõdime, et valitsus, partei ja inimesed, kes seda kõike on põhjustanud, saaksid veel mõnd aega võimu juures püsida, et viletsust veelgi suurendada."
Pohlmann vaatas uuesti üksisilmi Graeberit. "Te teate seda kõike?" küsis ta.
"Ma tean seda nüüd. Ma ei teadnud seda varem."
"Ja te peate uuesti rindele minema?"
"Jah."
"See on hirmus."

- 13, lk 126

Elisabeth tõmbas jaki selga. "Ma lähen sinna. See on justkui maal. Vesi otse pumbast. Seda nimetati vanasti romantikaks, eks?"
Graeber naeris. "Mina nimetan seda veel nüüdki nii - kui võrrelda seda Venemaa poriga. Kõik oleneb alati võrdlusest."

- 21, lk 208

"Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud."

- 24, lk 243

"Too neetud vatraja mõtleb, et kõik inimesed on ühesugused. See on suurim lollus, mis üldse olemas!"

 - 25, lk 254

Enda arvamus: See on üks nendest raamatutest, mis lihtsalt korraks mõtlemisvõime võtavad ja hingamist takistavad. Kui ma muidu alati olen mõelnud, miks inimesed kogu selle sõja ja lollusega nii rumalalt kaasa lähevad, siis siin raamatus nägin ma ära ka teise poole - valikuvõimaluste puudumise.
Mulle meeldis, millise lihtsa kirjeldusega kogu dramaatika edastati. See ei olnud selline - vaadake kui jube, vaid pigem külm fakt, mis peaaegu nagu polegi mainimist väärt.
Kogu enda elu tundub korraga nii ilus ja hea, kui loed, mis kõik võiks olla. Tapmine ja surm kellegi teise põhimõtete ja kasu pärast. Mitte mingit lootust, kodu, armastust - ainult soov ellu jääda. Iga päev on justkui taevakingitus ja tegelikult isegi soovid, et sa sureks. Surm tundub halastusena.
Minu meelest oli see maailma kõige ilusam armastuslugu. See ei olnud imal, lääge ja õnnelik, vaid see oli armastus, et kellelegi toetuda ja et ellu jääda - et kellegi pärast ellu jääda, mitte lootust kaotada.
Kui ma tegin uue kooliveerandi alguses märkuse, et mul on tunne nagu ma läheksin pärast puhkust tagasi sõtta, tundus see võrdlus nii geniaalne. Nüüd tundub see haletsusväärne. Sõda on kõige kohutavam asi, mida ma üleüldse siin ilmas ette kujutada suudan. Kõige kurvem ongi see, et hävitus ja surm on alati ideaalsed kellelegi kasulõikamiseks ja et tegelikult on inimkond ikka niivõrd rumal.
Ma ei oska seda kirjeldada, kui hinge see mulle läks. Vanad raamatulehed, mis krabisesid vaikselt neid keerates. Ma tundsin nagu ma loeksin midagi väga isiklikku ja salajast, mis pole üldse minu silmadele mõeldud.
Mulle meeldis lõpp. Taakordselt tõestas raamatu lõpp, et kui sa lõpuks millestki aru saad ja midagi teistmoodi teha tahad, saad sa selle eest karistada ja seda kõige julmemal moel - karistada läbi nende käe, kellele sa tegelikult head tahtsid.
Remarque on nüüd päris kindlasti minu lemmikkirjanik. Juba "Läänerindel muutuseta" oli imeline, kuid see teos on oma ette tase.
See raamat õpetas mulle ehk enim seda, et ei ole mõtet tunda hirmu, ei surma ega elu ees. Tuleb lihtsalt elada, sest praegu on antud aega elada ja küll antakse ka aeg suremiseks.

Hinnang: 10/10

"127 tundi vangis kaljulõhes" - Aron Ralston

101.

Pealkiri: "127 tundi vangis kaljulõhes"

Autor: Aron Ralston

Leheküljed: 352

Sisu: «127 tundi vangis kaljulõhes» on Aron Ralstoni esimene raamat, mille põhjal valmis 2010. aastal ka film «127 tundi». Inimtühjal Utah' kanjonitemaal matkates tundis Aron Ralston end alati täiesti koduselt.
Ent ühel päeval, sügavas ja kitsas kanjonilõhes, naelutas liikuma hakanud 800-naelane kaljurahn Aroni parema käe ja randme vastu kanjoni seina. Ta heitis kõrvale ühe pääsemisvõimaluse teise järel. Siis aga andis sünge selgushetk talle mõtte rahnust pääsemiseks ning ühe kõige meeleheitlikuma teo sooritamiseks, mida inimene on suuteline ette kujutama.
Pärast raamatus kirjeldatud sündmusi on Aron Ralston jätkanud ronimist Colorado viiekümne üheksal üle 14 000 jala küündiva kõrgusega tippudel, tehes seda üksinda ja talvel.

Enda arvamus: Mäletan, et tahtsin seda filmi väga kinno vaatama minna, kuid nagu ikka - midagi tuli ette. Seepärast olin päris suures vaimustuses, kui seda sama raamatud raamatukogus vedelemas nägin. Ja tõepoolest oli see vaimustus ka õigustatud, sest lisaks ronimisoskusele, on Aron´il ka ilmselge kirjanikuanne.
Lisaks loole, kuidas Aron veetis kaljulõhes vangis 127 tundi, võitles vee- ja toidupuudusega ja proovis igal viisil oma elu päästa, on raamatus veel ka lugusid teistest Aron´iga juhtunud asjadest. Näiteks saab lugeda laviini alla jäämisest ja võitlusest karuga.
Loomulikult on kõige põnevam ikkagi kanjonis toimuv. Ausalt öeldes ei suutnud mina kuni lõpuni ikkagi uskuda, et üks inimene on millekski selliseks ellujäämise nimel võimeline...
Raamatus on ka pildid, mis Aron iseendast tegi lõksus olles ja need annavad kogu emotsiooni ja lugu veelgi paremini edasi.

Hinnang: 10/10

"Kaitsja" - Gennita Low

78.

Pealkiri: "Kaitsja"

Autor: Gennita Low

Leheküljed: 384

Sisu: Tema elu on mehe kätes...
Merejalaväelane Jazz Zeringue teab kaht asja – ta salaülesannetega tegelev meeskond toetab teda alati ning pole midagi ahvatlevamat kui salapärane naine. Kui Jazz võõral maal parimate kavatsustega sooritatud teo eest arreteeritakse, tuleb talle üllatusena, et Vivi Verreau on valmis teda vabastama. Olles palju enamat kui tsiviilisik, kellena end esitleb, varjab naine Jazzi arvates midagi... ning ta otsustab Vivi kõrvale jääda, kuni on kõik ta saladused paljastanud. End maskeeringute taha peitev ning kartmatult ohtlikesse olukordadesse tormav salaagent Vivi ei vaja aga kaitsjat. Ent kui ta loodab oma tähtsaimat ülesannet lõpule viia, pole tal muud valikut, kui Jazz ja ta mehed appi kutsuda. Kui kõik nende ümber kokku kukub, vajavad nad teineteist rohkem, kui arvatagi oskasid...

Enda arvamus: Kunagi ammu suvel soetasin odava hinnaga selle raamatu. Sisututvustus tundus paljulubav, kuid raamat tegelikult nii väga hea ei olnud. Noh, põnev oli ta küll ja tegelased olid ka kihvtid, aga ma olen selliseid raamatuid juba nii palju lugenud, et tahaksin midagi sarnast, aga natukene omapärasemat.
Liiga palju oli igasuguseid organisatsioone ja ülitäpselt kirjeldatud seksistseene, kuid puudu jäi ohtlikest olukordadest ja tegevusest. Samuti ei mõju selline armumine absoluutselt reaalselt ja see jättis Jazzist ja Vivist väga rumala mulje. Mõlemad justkui "kukkusid" esimesest silmapilgust ja sellest kasvas välja ülikiiresti ülitugev armastus... Pealegi pääsesid tegelased natukene liiga kergesti keerulistest olukordadest.
Aga muidu ei kurda... Oleksin isegi võinud sellise raamatu eest veidi rohkem maksta... ja igav lugemine see ka polnud. Lihtsalt mitte kõige parem omasuguste seas.

Hinnang: 6/10

"Harry Potter ja segavereline prints" - J. K. Rowling

75.

Pealkiri: "Harry Potter ja segavereline prints"

Autor: J. K. Rowling

Leheküljed: 557

Sisu: Lord Voldemort ja surmasööjad tegutsevad peaaegu varjamatult ning ohvreid on nii mugude kui ka võlurite seas. Harryt aga ootab uus õppeaasta ja ta soovib kannatamatult Dursleyde juurest minema saada. Sedapuhku on talle lubanud järele tulla Dumbledore ise. Mis on selle põhjus ja mida soovib Dumbledore talle näidata? See esimene üllatus ei jää viimaseks ja Harryl tuleb raamatu jooksul koos professor Dumbledore'iga nii mõnigi retk ette võtta.

Enda arvamus: Vahepeal oli täielik Harry Potteri meeleolu. "Segaverelist printsi" polnud ma üsna kaua lugenud ka. Üldiselt ikka veel Potterid meeldivad ja pean autorit tõsiseks geeniuseks, sest sellist süsteemi välja mõelda ja see siis usutavalt ka kirja panna on ikka tõsiselt keeruline.
Soovitan kõigile, kes pole veel Harry Potteri sarja kätte võtnud, seda teha. Isegi minu ema, kes vandus mulle, et ta ei loe iialgi Potterit, võttis kätte ja luges kõik raamatud läbi. Talle igatahes tohutult meeldisid.
Potteriga ongi selline asi, et peale selle, et see pakub lihtsalt meelelahutust, on selles ka midagi sügavamat!
Eelmine arvamus asub siin.

Hinnang: 9/10

"Mürgiõpetus" - Maria V. Snyder

74.

Pealkiri: "Mürgiõpetus"

Autor: Maria V. Snyder

Leheküljed: 349

Sisu: Surnukirstutaolisesse pimedusse lukustatuna ei suuda ma Reyadi tapmisega seotud mälestusi peast tõrjuda. Ta vääris surma, kuid vastavalt seadusele pean minagi surema.
Ixias karistatakse mõrtsukaid surmanuhtlusega. Ja nüüd ma siis ootangi võllaminekut. Ent sama seadus, mis mind hukule määrab, võib mind ka päästa. Ixia degusteerija – kelle ülesanne on veenduda, et komandöri söögi sees ei leiduks mürki – on surnud. Seaduse järgi tuleb tema ametikohta pakkuda järgmisele hukatavale ehk minule.

Enda arvamus: Käisin vahepeal natukene raamatupoodides tuhnimas ja leidsin selle imelise teose Apollost väga odava hinnaga. Alguses ma muidugi ei teadnud, kui imeline see on. Mind võlus lihtsalt pealkiri ja tõsiasi, et kirjastuseks on Ersen.
Kui ma lugema hakkasin, siis ma tõepoolest lausa neelasin seda ja ma ei osanud kuni viimaste lehekülgedeni mitte midagi ette arvata. Tegevuspaik ise oli ülimõnus ja tegelased olid samuti kihvtid. Lisaks sellele ei saanud ma absoluutselt aru, mis sajandis tegevus toimus. Kogu keskkond, tavad, kindlused, sõdurid viitasid päris kaugele minevikule, kuid tegelaste omavaheline kõne ja käitumine tundusid samas kaasaegsed. Üleüldse mulle tundus, et see raamat oligi selline ajastute vaheline mix.
Nüüd üritan kindlasti ka järgmised osad kuidagi kätte saada - kasvõi inglise keelsed.

Hinnang: 10/10