"Aeg antud elada, aeg antud surra" - Erich Maria Remarque

3.

Pealkiri: "Aeg antud elada, aeg antud surra"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 272

Sisu: Teine maailmasõda, Saksa armee... Ernst Graeber ei ole mitu aastat puhkust saanud ega looda seda nüüdki. Aastaid täis sõda, verd, laipu ja surma. Tema suureks imestuseks ta siiski saab puhkuseloa ja seda viimasel hetkel - edasised puhkuseload tühistatakse, sest mehi vajatakse rindel.
Graeber on teel tagasi koju. Ta ootab oma vanematega kohtumist, ootab keskkonda, mida sõda ei ole puudutanud. Ta ootab puhkust, kuid see, mis tema kodulinnast alles on jäänud, ei vasta tema ootustele.
Õhurünnakutes hävinud majad, koduteta inimesed ja kadunud vanemad, kellest ei ole jälgegi. Sõda on ka siia jõudnud. Sõda on igal pool.
Pooljuhuslikult kohtub Graeber aga Elisabethi, vabrikutöölisega. Tema lemmiktegevuseks saabki Elisabethiga koos lõbutsemine-joomine, mis vaheldub õhurünnakutega. Päevad tiksuvad kiiresti ning iga päevaga saab aina selgemaks, et sõda ei võideta. Elisabethi ja Graeberi abielu ei ole midagi rõõmsat, see on lihtsalt üks väheseid inimlikke tegusid, mida tehakse sõjavabas maailmas.
Kuid siis saabub kätte päev, mil tuleb tagasi rindele minna... ja seal on vahepeal kõik ainult hullemaks läinud. Elu näitab Graeberile, et heategu tasutakse ikka karistusega...

Raamatu tagakaanelt: Tuntud saksa kirjaniku romaan sõjast, armastusest ja surmast. Teise maailmasõja kaevikuist tulnud saksa sõduri lühike puhkus kodumaal möödub nagu unenäos: seal on pommidest purustatud kodu ja teadmatusse kadunud vanemad, ootamatult kohatud kaunis tütarlaps Elisabeth ja äkki puhkenud armastus ning abielu, veendumus jätkuva sõja mõttetuses ja inimlik rahuigatsus... ning ometi jällegi rinne, kus sõda võtab oma.

Katkend/id): 

"Ta kardab," ütles Graeber.
"Jah, muidugi. Aga see on tubli koer."
"Ja inimsööja."
Fresenburg pöördus ringi. "Seda oleme me kõik."
"Miks?"
"Me oleme seda. Ja me mõtleme nii, nagu see peni, et oleme veel head. Ja otsime, nagu temagi, pisut soojust ja valgust ning sõprust."

- 3, lk 27-28

"Kõik on hädaabinõu," sõnas Graeber kibestunult. "Ma mõtlen selle all kõike seda, mida me ise teeme. Seda muidugi mitte, mida teised teevad. Kui me mõnda linna pommitame, on see strateegiline vajadus; kui teised seda teevad, siis on see alatu kuritöö."

- 13, lk 121

"Ma olen üht-teist näinud," sõnas Graeber. "Ja palju kuulnud. Ma tean ka, et sõda on kaotatud. Ja ma tean, et me ainult selleks veel edasi sõdime, et valitsus, partei ja inimesed, kes seda kõike on põhjustanud, saaksid veel mõnd aega võimu juures püsida, et viletsust veelgi suurendada."
Pohlmann vaatas uuesti üksisilmi Graeberit. "Te teate seda kõike?" küsis ta.
"Ma tean seda nüüd. Ma ei teadnud seda varem."
"Ja te peate uuesti rindele minema?"
"Jah."
"See on hirmus."

- 13, lk 126

Elisabeth tõmbas jaki selga. "Ma lähen sinna. See on justkui maal. Vesi otse pumbast. Seda nimetati vanasti romantikaks, eks?"
Graeber naeris. "Mina nimetan seda veel nüüdki nii - kui võrrelda seda Venemaa poriga. Kõik oleneb alati võrdlusest."

- 21, lk 208

"Öösel oled see, kes sa õigupoolest olema peaksid; mitte see, milleks sa oled muutunud."

- 24, lk 243

"Too neetud vatraja mõtleb, et kõik inimesed on ühesugused. See on suurim lollus, mis üldse olemas!"

 - 25, lk 254

Enda arvamus: See on üks nendest raamatutest, mis lihtsalt korraks mõtlemisvõime võtavad ja hingamist takistavad. Kui ma muidu alati olen mõelnud, miks inimesed kogu selle sõja ja lollusega nii rumalalt kaasa lähevad, siis siin raamatus nägin ma ära ka teise poole - valikuvõimaluste puudumise.
Mulle meeldis, millise lihtsa kirjeldusega kogu dramaatika edastati. See ei olnud selline - vaadake kui jube, vaid pigem külm fakt, mis peaaegu nagu polegi mainimist väärt.
Kogu enda elu tundub korraga nii ilus ja hea, kui loed, mis kõik võiks olla. Tapmine ja surm kellegi teise põhimõtete ja kasu pärast. Mitte mingit lootust, kodu, armastust - ainult soov ellu jääda. Iga päev on justkui taevakingitus ja tegelikult isegi soovid, et sa sureks. Surm tundub halastusena.
Minu meelest oli see maailma kõige ilusam armastuslugu. See ei olnud imal, lääge ja õnnelik, vaid see oli armastus, et kellelegi toetuda ja et ellu jääda - et kellegi pärast ellu jääda, mitte lootust kaotada.
Kui ma tegin uue kooliveerandi alguses märkuse, et mul on tunne nagu ma läheksin pärast puhkust tagasi sõtta, tundus see võrdlus nii geniaalne. Nüüd tundub see haletsusväärne. Sõda on kõige kohutavam asi, mida ma üleüldse siin ilmas ette kujutada suudan. Kõige kurvem ongi see, et hävitus ja surm on alati ideaalsed kellelegi kasulõikamiseks ja et tegelikult on inimkond ikka niivõrd rumal.
Ma ei oska seda kirjeldada, kui hinge see mulle läks. Vanad raamatulehed, mis krabisesid vaikselt neid keerates. Ma tundsin nagu ma loeksin midagi väga isiklikku ja salajast, mis pole üldse minu silmadele mõeldud.
Mulle meeldis lõpp. Taakordselt tõestas raamatu lõpp, et kui sa lõpuks millestki aru saad ja midagi teistmoodi teha tahad, saad sa selle eest karistada ja seda kõige julmemal moel - karistada läbi nende käe, kellele sa tegelikult head tahtsid.
Remarque on nüüd päris kindlasti minu lemmikkirjanik. Juba "Läänerindel muutuseta" oli imeline, kuid see teos on oma ette tase.
See raamat õpetas mulle ehk enim seda, et ei ole mõtet tunda hirmu, ei surma ega elu ees. Tuleb lihtsalt elada, sest praegu on antud aega elada ja küll antakse ka aeg suremiseks.

Hinnang: 10/10