"Baby Jane" - Sofi Oksanen

27.

Pealkiri: "Baby Jane"

Autor: Sofi Oksanen

Leheküljed: 229

Raamatust: «Baby Jane» räägib naistevahelisest armastusest. Sofi Oksanen kirjeldab lesbikultuuri, kirjutab inimestest, kes kõik tunnevad üksteist ja on olnud enamusega omavahel lähedastes suhetes. «Baby Jane» on kollaaž armastusest, töötusest, hingelähedusest ja paanikahäirest. Kaasakiskuv armastuslugu ei karda näidata seksuaalsuse sügavamaidki kihte.

Arvamus: Mulle meeldib Oksanen'i omanäolisus ja kergelt veider stiil. Tema raamatuid on alati põnev lugeda kasvõi juba ainuüksi sõnakasutuse pärast.
Antud raamat oli väga lühike ja kiiresti loetav ja kuigi mina isiklikult oleksin soovinud, et raamat oleks paksem, oli raamat ilmselt spetsiaalselt õhuke ja suhteliselt pealiskaudne. Näiteks ei saanudki teada, mis oli peategelase nimi või milline tema lapsepõlv jne.
Üllatuslikult jäi see lugu mind kummitama ja ma mõtlesin sellest veel mitu päeva hiljem, kui mul oli käsil juba hoopis teistsugune raamat.
Järelikult võib vist öelda, et tegu oli hea raamatuga ja põneva raamatuga. Veel enam kui kogu lesbiteema, pakkusid mulle huvi tegelaste vaimsed häired.

Hinnang: 9/10

"Let It Snow" - Maureen Johnson, John Green, Lauren Myracle

6.

Pealkiri: "Let It Snow"

Autorid: Maureen Johnson, John Green, Lauren Myracle

Leheküljed: 354

Raamatust: Sparkling white snowdrifts, beautiful presents wrapped in ribbons, and multicolored lights glittering in the night through the falling snow. A Christmas Eve snowstorm transforms one small town into a romantic haven, the kind you see only in movies. Well, kinda. After all, a cold and wet hike from a stranded train through the middle of nowhere would not normally end with a delicious kiss from a charming stranger. And no one would think that a trip to the Waffle House through four feet of snow would lead to love with an old friend. Or that the way back to true love begins with a painfully early morning shift at Starbucks. Thanks to three of today’s bestselling teen authors—John Green, Maureen Johnson, and Lauren Myracle—the magic of the holidays shines on these hilarious and charming interconnected tales of love, romance, and breathtaking kisses

Arvamus: Tõsiselt mõnus raamat, mida just talvistel õhtutel teki sees lugeda ja korraks unustada kõik muud igapäevakohustused ja mured. Kergelt meenutab muinasjuttu, sest tegu ei ole väga usutava looga, vaid pigem kergelt maagilise jutustusega (ei midagi üleloomulikku, aga lihtsalt palju armsaid kokkusattumusi ja armastust). Naljakad ja omapärased tegelased ja lihtsalt ülimõnus lugu. Minule igatahes väga meeldis ja nõustun, et tegu on väga heade autoritega. Kujundus oli ka imeline.

Hinnang: 8/10

pilt: rahvaraamat.ee

"Idioot" - Fjodor Dostojevski

79.

Pealkiri: "Idioot"

Autor: Fjodor Dostojevski

Leheküljed: 694

Katkend: «Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda,» ütles vürst. «Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline.» Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud... Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Enda arvamus: Vabandan kohe ära, et ei suuda kuidagimoodi sisukokkuvõtet kirjutada. Ma arvan, et neid leidub netis siiski päris palju ja midagi hullu pole. Pigem tahaksin ikkagi enda arvamusest kirjutada.
"Idioodi" lugemine hirmutas mind esialgu, sest esiteks on tegu klassikuga, mis peaaegu alati võrdub pikkade lohisevate lausete ja tegevusetusega, ja teiseks on see raamat päris paks.
Kuigi üsna pea sai selgeks, et ega see just kõige lihtsamini  loetav raamat pole, ei olnud ka asjad nii hullud, sest minu jaoks oli lugu täitsa põnev! Erinevalt paljudest "imelistest maailmakuulsatest teostest" toimus selles raamatus tõesti midagi! Oli nugadega vehkimist, oli draamasid ja õnnetut armastust ning mõrvasid. Kõike oli.
Tegelased oli huvitavad ja vastandlikud.
Ennastki pani imestama, et selline raamat mulle tõsiselt meeldida võiks. Aga meeldis. Pani mõtlema inimeste üle. Pani mõtlema, kui lihtsalt me tihti inimesi lahterdame ja neid "kergemeelseteks" kutsume, kui nad seda tegelikult üldse pole.
Ja üllataval kombel mulle täiesti meeldis Dostojevski stiil (erinevalt Tolstoi stiilist, keda peetakse Dostojevskiga sarnaseks...) Kindlasti oli kogu lugu ka ajastutruu (mis pani mind mõtlema, kui veidralt inimesed elasid ja kuidas nendel kogu aeg kiire oli ilma, et nad oleksid tegelikult midagi muud peale üksteise juures külas käimise teinud).
Kokkuvõtteks suurepärane teos, mille tõesti võiks olla igaüks läbi lugenud.

Hinnang: 9/10

"The fault in our stars" - John Green

76.

Pealkiri: "The fault in our stars"

Autor: John Green

Leheküljed: 336

Sisu: Despite the tumor-shrinking medical miracle that has bought her a few years, Hazel has never been anything but terminal, her final chapter inscribed upon diagnosis. But when a gorgeous plot twist named Augustus Waters suddenly appears at Cancer Kid Support Group, Hazel's story is about to be completely rewritten. Insightful, bold, irreverent, and raw, The Fault in Our Stars is award-winning author John Green's most ambitious and heartbreaking work yet, brilliantly exploring the funny, thrilling, and tragic business of being alive and in love.

Enda arvamus: Märkasin, et nüüd on ka eestikeelne variant väljas, aga ise usun, et originaal kindlasti parem.
Selle raamatuga on selline lugu, et kõik mu ümber rääkisid sellest ja mina ei teadnud midagi. Kuni ühel päeval üks mu hea sõber selle endale ostis ja hiljem mulle lugeda laenas.
Mulle tohutult meeldib John Green'i stiil, lihtne, lõbus ja tabav. Isegi kõik sügavamõtteline on edasi antud väga igapäevaselt ja lihtsalt. Samuti on tegu väga kerge inglise keelega (ehk ei pea pidevalt sõnaraamatut lappama, et midagi üldse aru saada).
Lugu ise oli emotsionaalne ja ilus ning pani väga mõtlema. Just selle üle, kui paljudel inimestel läheb elus halvemini kui minul ja kuidas nad sellega toime tulevad. Kuid päris pisarad see siiski minust välja meelitada ei suutnud.
Tegelased olid kahtlemata huvitavad. Augustuse armastus metafooride vastu oli väga kihvt. Hazel oli vahvalt sarkastiline ja ka ülejäänud kõrvaltegelased toetasid kogu lugu igati.
Igatahes ma arvan, et tegelikult on selles loos veel varjatud tähendusi, mis võib-olla tulevad välja alles pärast teist või kolmandat lugemist.

Hinnang: 9/10

Pilt: rahvaraamat.ee

"Suur Gatsby" - F. Scott Fitzgerald

75.

Pealkiri: "Suur Gatsby"

Autor: F. Scott Fitzgerald

Leheküljed: 180

Sisu: Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike.

Enda arvamus: Otsustasin Gatsby ette võtta sellepärast, et see on praegu päris populaarne teema ja ühtlasi ka klassik. Natukene tekitas kohe kahtlust raamatu paksus (või siis õhuksus), sest klassikud on üldiselt paksud ja kirjeldavad ja venivad.
Kui lugema hakkasin, siis tundsin suurt kergendust, et tegu ei ole paksu raamatuga, sest minu arvates oli kogu lugu natukene sisutühi. Mulle tegelikult täitsa meeldivad sellised konkreetsed ja lühikesed lood, mis keerutamisega ajusid ei piina, aga see raamat lihtsalt ei olnud mulle.
Minu arvates mõjus kogu lugu väga lollilt. Alates sellest armastusest kuni autoõnnetuseni välja. See ilmselt pidi olema traagiline, aga ma pigem naersin ja mõtlesin, et see vist ei peaks päris nii mõjuma.
Ma isegi ei oska seda lugu eriti kritiseerida. Mulle lihtsalt ei meeldinud.

Hinnang: 6/10

"Kuu külm kuma" - Eia Uus

74.

Pealkiri: "Kuu külm kuma"

Autor: Eia Uus

Leheküljed: 272

Sisu: 2004. aasta romaanivõistlusel ära märgitud raamatu keskmes on Tai elitaarses koolis õppiv eestlasest vahetusõpilane Mione. Tegemist on ühelt poolt väga andeka ja kütkestava neiuga, teiselt poolt aga vaevab teda pidev depressioon ja hirm tuleviku ees. Tal tekib armulugu õpetajaga ning ka sellega seoses tuleb tal vastu võtta raskeid otsuseid.
Loole lisab värvi huvitavalt edasi antud Tai olustik. Noore inimese kirjutatud raamat noortest inimestest ning sellena ehe ja usutav.

Enda arvamus: Ma isegi ei mäleta, kus kohast ma esiteks sellest raamatust lugesin. Igatahes rändas see mu "Raamatud, mida lugeda" listi ja täiesti juhuslikult sattusin ka raamatukogus selle peale... Kui ma lugema hakkasin, polnud mul tegelikult õrna aimugi, millest raamat räägib.
Esialgu kartsin ma, et tegu on natukene liiga filosoofilise looga, kus dialooge üldse ei leidu ja kogu tekst on haigutamapanev monoloog. Aga tegelikult ei olnud! Ja mida rohkem ma lugesin, seda enam hakkas see raamat mulle meeldima, sest... see on kirjutatud minust!
Oi, kui kaua aega olen ma otsinud ilukirjanduslikke raamatuid bipolaarsusest ja ma lihtsalt ei ole neid leidnud! Ja raamatupeategelasel, Mionel, oli just see haigus. Ülihea õpilane, aktiivne ja energiline, võimeline ületama kõik raskuseid ja siis... põhjuseta depressiivne ja enesehävituslik.
Ma ARMASTAN seda raamatut, sest see kõik on nii ehe. Mitte midagi pole liialtatud ega rääkimata jäetud. Just niimoodi ongi. Ma leidsin nii palju mõtteid, mis minu peast läbi on käinud (teemal "elu on mõttetu" ja "depressioon") ja vahepeal panin ma lihtsalt raamatu käest ja ahmisin õhku ega suutnud uskuda, et lõpuks-lõpuks-lõpuks on tõesti midagi sellist minu kätte jõudnud.
Kui rääkida sellest armuloost õpetajaga, siis ausalt öeldes ma eriti ei pööranud sellele tähelepanu. See ei olnud minu jaoks nii oluline (aga mõnele jääb see kindlasti väga ette) ja ma pühendusin rohkem Mione mõtetele ja tunnetele.
Minu absoluutne lemmik Eesti kirjanikult!

Hinnang: 10/10

"Vesi elevantidele" - Sara Gruen

73.

Pealkiri: "Vesi elevantidele"

Autor: Sara Gruen

Leheküljed: 343

Raamatu tagakaanelt: Kui äsja orvuks ja saatuse hoolde jäänud Jacob Jankowski suvalisele mööduvale rongile hüppab, satub ta friikide, petiste ja veidrike maailma. See on «Vendade Benzinide kõige imetlusväärseim etendus maailmas« – teisejärgulise rändtsirkusega, mis Suure Depressiooni tingimustes püüab end vee peal hoida, liikudes lõputult linnast linna ja andes igal õhtul etendusi.
Jacob, veterinaariatudeng, kel peaaegu käes akadeemiline kraad, pannakse hoolt kandma tsirkuse loomade eest. Seal kohtab ta Marlenat, hobustega esinevat ilusat noort staari, kes on abielus karismaatilise, ent probleemse loomataltsutaja Augustiga. Ta kohtub ka Rosie'ga, elevandiga, keda tundub olevat võimatu õpetada, kuni Jacob leiab viisi, kuidas talle läheneda. «Vesi elevantidele» on suurepärase aja- ja kohatunnetusega raamat. See jutustab loo kahe inimese vahel tärkavast armastusest, mis saab jagu uskumatutest raskustest maailmas, kus isegi armastus on vaid vähestele lubatud luksus.

Enda arvamus: Tore ilukirjanduslik lugu, hästi kirjutatud ja kohe näha, et autor oli ka suurt eeltööd teinud. Minu arvates oli natuke liiga vähe tegelasi ja liiga tüüpiline lõpp. Kui tsirkuse osa välja jätta, siis oli kogu ülesehitus üsna ära leierdatud ja mingeid erilisi üllatusi ette ei tulnud.
Tsirkusega on mul kahtlased suhted. Mulle ei ole see mitte kunagi meeldinud, aga ma ei ole seal ka kunagi käinud. Niisiis on lood keerulised. Nüüdseks olen ma lugenud 2-3 raamatut, mis kirjeldab tsirkust ja antud raamat oli nendest kindlasti kõige parem.
Mulle meeldis, et lugu oli kirjutatud meenutusena, andis emotsiooni kõvasti juurde.
Filmi ma ilmselt vaadata ei viitsiks ja enam teist korda üle ka ei loeks, aga üldiselt mulle täitsa meeldis.

Hinnang: 8/10

"The Virgin Suicides" - Jeffrey Eugenides

71.

Pealkiri: "The Virgin Suicides"

Autor: Jeffrey Eugenides

Leheküljed: 243

Sisu: Raamat räägib Lisbon'i perekonnast, täpsemalt viiest õest, kellesse on kiindunud ümbruskonnas elavad poisid. Lisbon'i perekond on läbinisti usklik ning vanemad piiravad tüdrukute elu igati - näiteks ei või nad käia koolipidudel ja sõpru külla kutsudes istuvad vanemad alati juures.
Kuid keegi ei tea päris täpselt, kas tüdrukud on depressiivsed just oma range kasvatuse pärast või on põhjuseks midagi muud. Pärast seda, kui noorim tüdrukutest endalt elu võtab, lähevad asjad aina rohkem alla mäge.
Raamat on kirjutatud poisi vaatenurgast, kes koos oma sõpradega tüdrukute asju kogus, neid igapäevaselt jälgis ja neid mõista üritas...

Enda arvamus: Ma ei uskunud, et tuleks päev, mil ma saan öelda, et film on parem kui raamat. Nüüd ma pean seda ütlema! Kõigepealt vaatasingi ma filmi ja seda sellel lihtsal põhjusel, et Lux Lisbon'i, ühte viiest õest, mängis minu lemmiknäitleja Kirsten Dunst. Film oli minu arvates kurvameelselt ilus, natukene sünge ja salapärane.
Raamat mõjus veidi igavalt, kuid võib-olla oli asi just selles, et olin enne filmist kõik ära näinud. Ma ei tea. Igatahes oleksin raamatust natukene enam oodanud ja see oleks võinud veidi paksem olla. Samas mõni kirjeldus või mõttetera, mis filmi ei jõudnud, oli jällegi ülihea.
Ma ütleks, et antud juhul meeldis mulle isegi kogu loo idee rohkem kui teostus.

Hinnang: 8/10

Pilt rahvaraamat.ee

"Klaaskuppel" - Sylvia Plath

70.

Pealkiri: "Klaaskuppel"

Autor: Sylvia Plath

Leheküljed: 176

Enda arvamus: Esiteks ma vabandan, et "Sisu" osa välja jätsin, aga ma tõesti ei oska mitte kuidagi moodi seda raamatut kokku võtta ja ma isegi ei hakka üritama. Ma arvan, et natukene google'st otsides, leiab kindlasti midagi sisu kohta. (Näiteks siin on midagi)
Ühel hetkel oli Sylvia Plath igal pool. Teda oli mainitud raamatutes, tema tsitaate lugesin ma internetist ja kui ma lõpuks otsisin teatud tüüpi raamatuid, mida lugeda, siis oli "Klaaskuppel" nimekirjas esimene. Ehk siis Plath oli minu jaoks justkui mingi ilmutis, mis mulle kogu aeg järgnes ja ei jätnud mind enne rahule, kui ma tema raamatu läbi olin lugenud.
"Klaaskuppel" on minu arvates vaimustav esiteks sellepärast, et see on välja antud 1963.aastal, kuid see mõjub kuidagi väga tänapäevaselt. Sõnakasutus, maailmavaade ja midagi kirjeldamatut veel tekitab tunde, et kõik juhtus eile, mitte aastakümneid tagasi.
Teiseks kirjeldab see väga lihtsalt ja tabavalt noorte inimeste probleeme, hirme, kahtlusi ja stressi, mis neid siis valdavad, kui on alles oma karjääri alguses.
Kolmandaks on raamatus väga palju tsitaate, mis tõesti kirjeldavad elu äärmiselt jahmatavalt.
Ma soovitan kõigil tõesti "Klaaskuppel" läbi lugeda, kuid veelgi enam soovitan ma tutvuda Sylvia Plath'i enda eluga, mis on põnevamgi veel. Mina vaatasin ära näiteks filmi "Sylvia" (peaosades Gwyneth Paltrow, Daniel Craig).

Hinnang: 10/10

"Lissaboni öö" - Erich Maria Remarque

58. 

Pealkiri: "Lissaboni öö"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 261

Raamatu tagakaanelt: Maailm on libisemas järjekordsesse suurde sõtta ning Kolmanda riigi vaenlased püüavad kiirustades Euroopast lahkuda. Kuid paljud teed on kinni ja raha vähe. Ühel ööl Lissabonis, kui vaene põgenik saadab igatseva pilguga Ameerikasse minevat laeva, astub tema juurde mees, kellel on kaks piletit ja lugu.
See on lugu julgusest ja julmustest, riskimisest ja surmast. Lugu, milles armastuse hind on mõõtmatu ja kurjuse pärandus põhjatu. Ning kui noormees kuulab lummatult lohutut jutustajat, tekib nende vahel mõne tunniga katkematu side, mis kestab elu lõpuni...

Enda arvamus: Oh Remarque... Tavaliselt ei meeldi mulle "lugu loos" raamatud, kuid selle raamatu juures tekitas see just hea tunda ja mõjus väga kunstiliselt. Üks mees rääkimas teisele lugu ühel ööl, sõda ukse taga, hämarad baarid... See kõik on nii ilus.
Ka selle mehe lugu oli ilus. Minu jaoks isegi mitte romantiline, vaid kuidagi eluliselt paratamatult ilus. Mulle meeldivad väga Remarque´i dialoogid, mis ausalt öeldes ei mõju kuigi reaalsetena. Mulle tundub alati, et tema tegelaskujud loeksid kogu aeg teksti kuskilt maha, kuid ometigi see sobib nendele.
Ja nagu ma olen juba umbes miljon korda öelnud - mitte keegi ei oska sõjast kirjutada nii, nagu seda teeb Remarque. Mulle meeldib, et ta keskendub kõigele muule, kui sõjakoledustele, kuid ometigi räägivad tema raamatud just selgelt täpselt nendest. Ja jahmatavad. Ja äratavad hirmu.
Imeline.

Hinnang: 9/10

"Söö, palveta, armasta" - Elizabeth Gilbert

54.

Pealkiri: "Söö, palveta, armasta"

Autor: Elizabeth Gilbert

Leheküljed: 380

Raamatu tagakaanelt: See raamat on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Autor, kes tundis, et ta elu on tupikusse jõudnud, otsustas minna seda muutma. Itaaliast otsis ja leidis ta naudinguid ja köögimõnusid, Indias õppis mediteerima ning Indoneesias sensuaalsust ja vaimset tervenemist.
Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine.

Enda arvamus: See on ilmselt üks enim välja laenutatud raamatuid raamatukogus ja sellepärast olin väga õnnelik, kui järg üks kord minuni jõudis.
Igatahes läks see mulle väga hinge. Väga vähesed raamatud on kirjutatud nii lihtsalt ja ausalt ning seejuures panevad sind mõtlema ja puudutavad sügavalt. Gilberti stiil on nii mõnusalt vaba ja hetkeks ei teki sellist "oh-nii-igav-miks-see-niimoodi-venib" tunnet.
Ka sisu pani mind tugevalt mõtlema, sest ma tean, mis tunne on depressioonis olla ja ma tõeliselt imetlesin Elizabethi, sest tema tõesti tahtis sellest kohutavast olukorrast välja tulla ja tegi selleks omalt poolt kõik. Selline inimene olla on kahtlemata imeline, sest iga üks sellega hakkama ei saa.
Itaalia osa muudab raamatu huvitavaks ka neile, kes eriti vaimsest elust huvitatud pole. India ja Indoneesia sobivad minusugustele, kes ennast ja oma usku alles otsivad.

Hinnang: 10/10

"Lolita" - Vladimir Nabokov

43.

Pealkiri: "Lolita"

Autor: Vladimir Nabokov

Leheküljed: 376

Sisu: «Lolita» jutustab kõikehõlmavast ja vastupandamatust kirest, mida peategelane, keskealine kirjandusprofessor Humbert tunneb 12-aastase tütarlapse Lolita vastu. Pärast esmakohtumist saab tüdrukust mehe ihalusobjekt ja peagi kasutütar. Pärast tüdruku ema hukkumist asuvad mees ja tema väike nümf autoga teekonnale, mis ei saa lõppeda teisti kui dramaatiliselt. Teos, mis paheliseks peetud sisu tõttu keelustati mitmes riigis, kaasa arvatud kirjaniku sünnimaal Venemaal, on tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamat on valitud ka 20. sajandi saja parima ingliskeelse raamatu hulka.

Enda arvamus: Kuulsin sellest raamatust oma tuttava käest, kellel on minuga naeruväärselt sarnane maitse (nii raamatute kui ka kunsti ja inimeste suhtes). Kui tema rääkis Lolitast ja nümfettidest, siis ma teadsin, et ma pean seda lugema. Raamatukoguhoidja pilgutas mulle kavalalt silma ja see pani mind mõtlema, mida veidrat ma nüüd siis laenutasin. Lugedes hakkasin ma aru saama, kuidas võib selline teos mõjuda vanema põlvkonna inimestele, kes ei hakka ilmselt ka iial aru saama "gei-õigustest" ja muust taolisest (ei ma ei üldista, aga räägin üleüldiselt).
Mind ennast võlus kogu raamat tõeliselt. Mulle meeldis sõnakasutus, mida ma tahaksin kirjeldada nagu mingit Claude Monet´i maali. Kogu raamat oli justkui läbikumav, kerge, hõljuv. Ma usun, et ma ei saa seda tunnet siin päriselt edasi anda. See on täpselt selline teos, millele sa elad, kas algusest lõpuni kaasa või vihkad sellest iga peatükki.
"Lolita" on imeline.

Hinnang: 10/10

"Keha" - Stephenie Meyer

38.

Pealkiri: "Keha"

Autor: Stephenie Meyer

Leheküljed: 752

Sisu: Melanie Stryder keeldub haihtumast. Meie maailma on vallutanud seninägematud vaenlased. Inimesed muutuvad nende sissetungijate kestadeks, nende meeled allutatakse, sellal kui kehad jäävad puutumata ning jätkavad oma elu pealtnäha endiselt. Enamik inimkonnast on alistatud. Kui Melanie, üks vähestest allesjäänud mässajatest, kinni võetakse, on ta kindel, et see on tema lõpp. Rändajat, sissetunginud «hinge», kes sai Melanie keha, hoiatati probleemide eest, mis kaasnevad inimkehas elamisega: rabavad emotsioonid, mälestused.
Aga üht probleemi ei osanud Rändaja oodata: et tema keha eelmine asukas keeldub oma meeltest lahti ütlemast. Rändaja uurib Melanie mõtteid, lootes avastada allesjäänud inimvastupanu asukohta. Selle asemel täidab Melanie Rändaja mõtted kujutluspiltidega mehest, keda Melanie armastab – Jaredist, end ikka veel varjavast inimesest. Võimetu end oma keha ihalustest eraldama, hakkab ka Rändaja igatsema mehe järele, kelle leidmine on talle ülesandeks tehtud. Kui Rändajast ja Melaniest saavad väliste jõudude mõjul vastu tahtmist liitlased, alustavad nad ohtlikke ja ebakindlaid otsinguid, et leida mees, keda nad mõlemad armastavad.

Enda arvamus: Olen palju kuulnud inimesi ütlemas, et selle raamatu algus on keeruline ja seetõttu pole nad edasi lugenud. Ma kirjutan seda sellepärast, et minu arvates on pooleli jätmine viga. Ka mina ei saanud esimest korda lugedes alguses päris kõigest aru (hetkel lugesin teist korda), aga mingil hetkel läheb lugu väga lihtsaks ja see raamat on lihtsalt läbilugemist väärt.
See on minu üks läbiaegade lemmikraamat, sest selles on kõik see, mida ma ühest heast raamatust otsin. See on hästi kirjutatud, see on põnev ja selles on armastust, psühholoogiat ja see kirjeldab suurepäraselt inimese olemust. Lisaks sellele on see kergelt loetav ja ei pea oma ajusid ragistama (kui algus välja jätta, kus kõik lihtsalt segane tundub).
Minu arvates on üllatav, et Stephenie Meyer võis pärast "Videviku" millegi sellisega välja tulla. Absoluutne armastus selle raamatu vastu!

Hinnang: 10/10

"Arc de Triomphe" - Erich Maria Remarque

34.

Pealkiri: "Arc de Triomphe"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 416

Sisu: Lugu saksa arstist, kes elab pagulasena Prantsusmaal. Ravic´i elu on möödunud opereerides ja kohutavale minevikule mõeldes, kui ta kohtab Joan´i. Naisest saab tema kaitsealune ja armastatu. Kuid nagu elus ikka - miski ilus ei kesta igavesti. Ravic arreteeritakse ja saadetakse maalt välja. Kui mees tagasi jõuab, on Joan´il teine mees. Lisaks hakkab Ravici minevik teda kummitama ja on aeg kättemaksuks. Loole lisab traagikat tõsiasi, et iga hetk on puhkemas Teine maailmasõda.

Enda arvamus: Ma armastan Remarque´i teoseid. Minu arvates ei oska mitte keegi teine niimoodi kirjutada. Remarque on geenius, kui teemaks on armastus, sõda ja depressioon. Ta kirjeldab seda kõiki nii lihtsalt ja tabavalt, et suu jääb lahti.
Antud teos ei ole minu arvates Remarque´i parim, kuid samas oli see ikkagi väga hea. Taaskord meeldisid mulle tegelased, keda ma sain samastada oma elus olevate inimestega. Veel meeldis mulle, kuidas oli kirjeldatud Ravic´i ja Joan´i vahelist armastust. Ka lõpp oli suurepärane ja pani kogu asjale "kena" punkti. Seda raamatut on keeruline kommenteerida. Seda peab ise lugema. Soovitan seda inimestele, kes on juba mõnda Remarque´i teost lugenud. Teistel soovitan kõigepealt lugeda "Läänerindel muutuseta".

Hinnang: 9/10

"Lucas" - Kevin Brooks

25.

Pealkiri: "Lucas"

Autor: Kevin Brooks

Leheküljed: 320

Raamatu tagakaanelt: 15aastane Caitlin elab koos isaga väikesel saarel Inglismaa rannikul. Tüdruku ema on aastaid tagasi hukkunud autoõnnetuses, milles isa tunneb ennast süüdi ning püüab osutada tütrele seda suuremat tähelepanu. Süümepiinad ja loomekriisid tõukavad teda aga sagedasti viskiklaasi poole. Caitlinile jääb silma saarele saabunud ilus ja tark isemoodi vagabund Lucas, kes ei tea oma päritolu. Mitte kõik ei jaga Caitlini arvamust Lucasest. Poisi tabamine ja minemakihutamine saab saarel nii mõnegi eesmärgiks ja kinnisideeks.

Enda arvamus: See on hea näide sellest, et noorsooromaane võib kirjutada ka tohutult hästi ja ka nendel võib olla mingi sügavam sisu.
See raamat peegeldab elu nii ehedalt. Kuidas ühiskond ei salli neid, kellest nad aru ei saa, neid, kes on teistmoodi... ja kuidas mõnikord on ainult üks (või polegi kedagi), kes neid inimesi mõistaks või vähemalt üritaks mõista. Lugu ise on äärmiselt kurb, aga selle taga peituv mõte veelgi kurjem, sest see on ju reaalsus, meie igapäevaelu.
Ma soovitan seda raamatut kõigile, hoolimata vanusest, sest lapsevanemaid võib see aidata mõista oma last ja noori teisi noori.

Hinnang: 10/10

"Kadri. Kasuema" - Silvia Rannamaa

21.

Pealkiri: "Kadri. Kasuema"

Autor: Silvia Rannamaa

Leheküljed: 384

Sisu: Lugu Kadrist, kelle elus on alati kõik kehvasti läinud. Tüdruk elab koos vanaemaga keldrikorteris, kannab viletsaid riideid, on alatihti haige ja tal puuduvad sõbrad. Ühel päeval, kui Kadri auto alla jääb ja haiglasse satub ning ühe tuntud kirjanikuga kohtub, otsustab tüdruk oma elu muuta. Haiglast koju saamisega hakkab tüdruku elu tõesti ülesmäge minema - nimelt leiab kadunud isa ta üles. Ka koolis hakkab paremini minema.
"Kasuema" algab vanaema surmaga ning isa juurde kolimisega, kus ootab ees kasuema. Üsna pea on Kadri sunnitud minema internaatkooli, kus tema maailmapilt vägagi muutub. See lugu räägib meile missugused tagajärjed võivad olla eelarvamustel ja esmamuljetel ning kui habras on elu.

Enda arvamus: Lugesin seda raamatut viimati (ja esimest korda) umbes 8-aastaselt ning sain siis sellest raamatust hoopis teistmoodi aru. Nüüd lugesin seda kui kohustuslikku kirjandust (valikuna) ja pidin tõdema, et selles raamatus on väga palju peidus ja seetõttu ilmselt ka nii hinnatud.
Ma arvan, et see õpetab kõikidele väikestele õnnetutele tüdrukutele, et igaüks saab ise midagi oma elu muutmiseks ära teha, et kõik asjad ei ole sellised nagu need peale vaadates paistavad.
Mulle väga meeldib, et raamat on kirjutatud nii tohutult realistlikult. Hetkeksi ei teki kahtlust, et mõni tegelane just nii käitus või just nõnda ütles. Samuti, hoolimata sellest, et elame nüüd hoopis teistsuguses ühiskonnas, on noortel endiselt sarnased probleemid.

Hinnang: 9/10

"Kõrboja peremees" - A. H. Tammsaare

16.

Pealkiri: "Kõrboja peremees"

Autor: A. H. Tammsaare

Leheküljed: 141

Sisu: Lugu Katku Villust, mehest, kellesse armus Kõrboja talu uus perenaine Anna. Villu ei olnud kuskilt kandist tavaline mees - nooruses meeldis talle ringi hulkuda ja ka oma raevu ei suutnud ta alla suruda. Just seetõttu veetiski Villu aastakese vangis. Vangla muutis laisa poisi töökaks meheks, kes tagasi koju jõudes jääb silma nii mõnelegi neiule. Kahjuks ei ole ühe silmaga mees just suurima otsustusvõimega, ei aita teda ka perekond...

Enda arvamus: Ütlen ausalt, et iseseisvalt ei oleks ma sellise raamatu lugemiseni jõudnud ja kõik, mis on kohustuslik, on ikkagi eelarvamusega loetud... vähemalt enamasti on see minu puhul nii. Tegelikult ei ole ma kunagi osanud Tammsaaret hinnata ja tõepoolest - miks ma isegi peaksin seda tegema, olemata lugenud ühtegi tema teost? Lugedes läbi "Kõrboja peremehe", sain ma aru, milles Tammsaare fenomen seisneb. Enamus "vanast-ajast" kirjutatud raamatud, mis räägivad lihtsatest eesti inimestest, on kirjutatud jube igavalt, keeruliselt ja liiga vanamoeliselt, mis muudab noorte jaoks lugemise äärmiselt ebameeldivaks tegevuseks. Selle raamatuga polnud üldsegi mitte nii! Puudus tavapärane segadus selliste teoste juures. Lugu oli konkreetne, lihtne, arusaadav ja mis peamine - sisaldas endas palju elutarkusi ja suurt põhimõtet. Minu arvates oli tegu väga hea raamatuga, hoolimata sellest, et ma ei suutnud tegelasi päriselt mõista.

Hinnang: 9/10

"Lesk" - Carla Neggers

15.

Pealkiri: "Lesk"

Autor: Carla Neggers

Leheküljed: 326

Raamatu tagakaanelt: Neli päeva pärast pulmi muutus Abigail Browningi elu kujuteldamatul viisil: tema abikaasa tulistati Mount Deserti saare kaljurannikul surnuks.
Kas tegemist oli juhuslikku vägivallaaktiga või ihkas keegi Christopheri surma?
See küsimus on kummitanud Abigaili, kellest on vahepeal saanud mõrvaosakonna detektiiv, viimased seitse aastat.
Otsustanud mehe tapja välja selgitada, naaseb ta pärast anonüümse vihje saamist udusele Maine'i saarele.
Kas juhtlõng viib järjekordselt rappa või suudab ta viimaks tõestada, et Chris mõrvati?
Seevastu päästemeeskonna töötaja Owen Garrison, kes leidis Chrisi liiga hilja, et tema elu päästa, tunneb saatuslikust õhtust saadik süümepiinu. Abigaili ilmumine Mount Deserti saarele ajab mehe turri, kuid ta avastab peatselt, et naine on seitsme aastaga muutunud.
Kui Owen aitab Abigailil mõistatust lahendada, selgub loomulikult, et pettused ja valed küünivad veelgi sügavamale, kui võinuks aimata...
Nüüd oleneb muidugi ainult neist kahest, kas tõde tuleb päevavalgele ja kas nad suudavad mõrtsuka uut rünnakut ära hoida...

Enda arvamus: Kunagi, kui ma alustasin selliste raamatute lugemisega, meeldisid need mulle tohutult. Fakt on see, et pärast viite või kümmet samasugust raamatut tekib ikka tüdimus küll. Kõik need naiste kirjutatud krimikad on kõik ikka üsna ühte auku. Kõigepealt imeilus naispeategelane, kes on detektiiv/politseinik/teadlane ja kellel on minevikust kellegagi kana kitkuda. Temaga liitub keegi äärmiselt kaunis meesterahvas ja nende vahel tekib tõeline kirg. Vahepeal muuseas kõmmutatakse natukene püstolitega ja lugu lõppeb alati üsna kenasti. Nii oli ka selle raamatuga ja ettearvatavuse pärast ma lihtsalt ei suuda seda kõrgelt hinnata. Samas muidugi... ei suuda ma ka selliseid raamatuid lugemata jätta, sest need on lihtsasti loetavad ja tõsiselt heaks meelelahutuseks.
Kui rääkida selle raamatu tegelastest, siis Owen tundus mulle algusest peale vana mees. Ma ei oska seletada miks, sest kuskil tegelikult Owenit vanana ei kirjeldatud, kuid iga kord kui Owen ja Abigail flirtisid, tundus mulle, et Abigail üritab üht vanurit võrgutada.

Hinnang: 7/10

"Ausad illusioonid" - Nora Roberts

7.

Pealkiri: "Ausad illusioonid"

Autor: Nora Roberts

Leheküljed: 470

Sisu: Raamat räägib mustkunstiku perekonnast - Nouvelle´dest, kes võtavad enda juurde elama kodust ära jooksnud poisi Luke´i. Nouvelle´d rändavad mööda maailma ringi ja... varastavad. Nimelt on tegu supervarastega, kellele meeldib ennast proovile panna.
Aastatega armub Luke oma kasuõesse Roxy´sse ning noortest saab armas paar. Kõik aga muutub, kui nende ellu tuleb tagasi vana vaenlane - Sam... Luke peab kaduma Nouvelle´de elust, kuid ta vannub, et tuleb tagasi ja maksab kätte Sam´ile.

Raamatu tagakaanelt: Maailmakuulsa mustkunstniku tütar Roxy Nouvelle on pärinud isa talendi ja tema nõrkuse juveelivarguste vastu. Sellesse värvikasse keskkonda tuleb Luke Callahan, põgenemiskunstnik, kes võidab Roxy südame ja hoiab saladusi, mis hoiab saladusi, mis purustaksid tema illusioonid.

Enda arvamus: Mulle täiesti meeldivad sellised suurema mõtteta lood, mida on mõnus ajaviiteks lugeda. Loomulikult iseloomustab neid ettearvatav lõpp ja üsnagi sarnane stsenaarium olenemata sellest, et iga lugu on isemoodi.
Mulle meeldisid selle loo tegelased, kes olid kõik väga omanäolised ja huvitavad. Ka kogu mustkunsti ja rändtsirkuse asi oli lahe. Ma olen alati mõelnud, et millised inimesed tegelikult seda tööd teevad? Mina küll ei suudaks. Raamatut lugedes mõistsin, et see ongi pigem selline päritav asi - isa oli rändtsirkuses, poeg jätkab sellega, sest kasvab ju sellises keskkonnas üles.
Üldiselt oleksin ise siit raamatust mõned asjad (näiteks Roxy laps ja Tarkade kivi) välja jätnud, et lugu liiga fantaasiarikkaks ei läheks, aga muidu oli kõik väga hea. Praegu ei ole mul eriti aega lugeda ja sellised lihtsad raamatud kõlbavad väga hästi.

Hinnang: 7/10

"Skandaali hingus" - Sandra Brown

4.

Pealkiri: "Skandaali hingus"

Autor: Sandra Brown

Leheküljed: 453

Sisu: Jade Sperry elu on üsna ideaalne - kena välimus, head õpitulemused, suurepärane poiss-sõber ja tore parim sõbranna. Ainus, mis tema maailma veidi varjutab on Neal Patchetti, tema kamba ja isa ülemvõim kogu linnas. Asjad lähevad aga järjest hullemaks, sest Neal on Jade armunud ega suuda uskuda, et tüdruk teda ei salli. Kätemaksuks otsustab Neal ühel vihmasel õhtul Jade vägistada koos oma kahe alamast sõbraga. Vägistamine aga kohtusse ei jõuagi, Jade on häbistatud seisuses ja linn mätsib kogu asja kinni.
Aastaid hiljem tuleb Jade Sperry tagasi - kätte maksma. Ta kavatseb murda Patchettite ülemvõimu linnas. Temaga on kaasas vägistamise tulemusel saadud poeg Graham ja naine, keda ta võtab kui ema. Lisaks sellele tutvub ta mehega, kellel on potentsiaali Jade´s jälle naiselikud tunded esile kutsuda...

Raamatu tagakaanelt: Ühel vihmasel õhtul pidi Jade Sperry kolme kohaliku võllaroa käte läbi üle elama noore naise jubedaima õudusunenäo. Nooruslikest ideaalidest ilma jäetud ning skandaali ja tragöödia keskele sattunud Jade põgenes nii kiiresti ja kaugele kui võimalik. Kuid ta ei unustanud kunagi unist linnakest, kus iga mees, naine ja laps sõltus ühest rikkast perekonnast...
...Ning ta ei unustanud nende ärahellitatud poega, kes koos oma kahe sõbraga muutis igaveseks ta elu. Ühel päeval kavatseb Jade tagasi tulla ja kätte maksta ning vabastada end hirmust ja võimsast perekonnast, mis võib ta hävitada.

Enda arvamus: Üldiselt sellistes lugudes ei ole suuremat mõtet, kuid selles loos küll oli. Kui palju on olnud selliseid perekondi (ja kui palju on neid ikka veel!) kellest sõltub kogu küla-alevi-linna elu. Tõsi, tihti ei ole need inimesed julmad, vaid kasutavad oma positsiooni isegi headeks eesmärkideks, kuid antud lugu (olgugi, et see polnud tõsieluline) näitas väga hästi, et kunagi ei tohiks lasta sellisel asjal tekkida.
Mind imestas tohutult Jade Sperry sõbranna käitumine. Kas tõepoolest üks teismeline tüdruk ei astu oma sõbranna kaitseks välja lihtsalt armukadedusest, kui kaalul on selline asi nagu vägistamine? Alguses tundus see mulle ebatõenäoline, aga nüüd ma arvan teisiti. See näitab ideaalselt seda, kuidas ilusate ja tarkade inimeste sõbrad ei pruugigi olla nii väga sõbrad, vaid lihtsalt kadedad jooksikud.
Samuti oli huvitav Jade´i ema käitumine, kes näis oma tütart iga asja eest vihkavat ja eelistas just sellist elukorraldust, mida ma kõige enam vihkan.
Armastuse sisse toomine oli ehk natukene liig. Mõnesmõttes see pehmendas kogu depressiivsust ja pani kaasa elama, aga see mõjus kuidagi... liiga hästi ja ebareaalset. Siiski ütleksin, et mulle vist ikkagi meeldis, et Jade nö juhuslikult kedagi huvitavat kohtas.
Lõpp tuli ka liiga kiiresti. Kui kogu raamat oli üldiselt üsna veniv, siis lahendus loole oli paar lehekülge pikk ja sisaldas endas tähtsaid ütlusi ja sügavamõttelist teksti, millega kurikaelad justkui muuseas nõustusid.
Mulle meeldib mõelda, et tegelikult Patchettid ei andnud alla, vaid ootavad (kuskil teises raamatus) ikka veel võimalust Jade´le koht kätte näidata, sest nii tunduks kogu lugu algusest lõpuni põnevam ja usutavam.
Üldiselt oli raamat põnev ja kiiresti loetav, kuid midagi jäi minu jaoks siiski puudu.

Hinnang: 7/10