66.
Pealkiri: "Kui tuvid kadusid"
Autor: Sofi Oksanen
Leheküljed: 319
Raamatust: «Kui tuvid kadusid» on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed «Stalini lehmad» ja «Puhastus», räägib ka «Kui tuvid kadusid» poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Arvamus: Idee oli suurepärane ja kindlasti peegeldas ka superhästi Teise maailmasõja aegset Eestit, kuid ehk oli teostus liiga keeruliseks aetud. Mul pole midagi aeg-ajalt keeruliste raamatute vastu ja ka sellest ma sain väga hästi aru, kuid ma arvan, et mõned kohad oleksid võinud olla veidi konkreetsemad - just selleks, et inimesed, kes ei salli keerulisi raamatuid, seda nauditavalt lugeda suudaksid.
Tegelased olid taaskord ägedad (nagu Oksaneni puhul ikka) ja ta stiil oli endiselt tuntav. Ideaalne lugu sellest, et alati lihtsalt ei saa võita, ükskõik, mida sa ka ei teeks.
Lugemist väärt!
Hinnang: 9/10
No comments:
Post a Comment