9.
Pealkiri: "Elusalt põletatud"
Autor: Souad
Leheküljed: 208
Raamatust: Kui esimesest armastusest pimestatud nooruke araabia neiu Souad jääb kogenematusest last ootama, otsustavad isa ja ema ta hukata. Aumõrva täideviijaks valitakse Souadi õemees Hussein. Perekond lahkub kodust, Hussein valab Souadi bensiiniga üle ja paneb põlema. Lähis-Idas töötav humanitaarabiorganisatsiooni esindaja Jacqueline päästab tulesurma määratud Souadi elule tagasi, viies neiu ravile veitsi. Souad elab praegu Euroopas. Ta on abielus ja tal on kolm last.
Arvamus: Praegu huvitab mind väga väärkoheldud naiste elu ja mul on pikk nimekiri raamatutest, mida soovin sellel teemal läbi lugeda.
Antud raamat sattus mu kätte küll pigem juhuslikult, lihtsalt pealkiri tõmbas kuidagi.
Lugu oli ehk natuke lihtsameelselt kirjutatud ja väga palju oli faktilisi korduseid, kuid ilmselt tuleb see Souad'ile andeks anda - tegu on siiski naisega, kes ei osanud lugeda ega kirjutada veel kahekümnendateski.
Elu sellises ühiskonnas, kus Souad üles kasvas on naistele pehmelt öeldes kohutav. Tahaks kahe käega peast kinni võtta ja öelda nendele naistele, et hakake ometi vastu, kuid selge on see, et tavad ja traditsioonid ning aastasadade pikkune naiste väärkohtlemine on nii omaks võetud, et naised arvavad, et nii elu peabki käima.
Lugu on hirmus. Tüdruk ei saa mehele minna enne oma vanema õe pulmi. Abiellumine on jällegi ainult ühe mehe alluvusest teisele sattumine, kuid tüdruku ainsaks unistuseks on endale mees saada. Kõik on justkui suletud ring.
Esimest korda sellises jubeduses naisest lugedes panin tähele, et ta ei paranenud sellest kunagi. Iga päev hirmutas teda tema enda välimus, see, kuidas ta oma lapsed üles kasvatab ja kas ta mees ikka armastab teda. Olen ka varem sarnaseid lugusid lugenud ja minu üllatuseks on naised sellest päris kiiresti üle saanud ja uue maailma ning eluga kohanenud. Võib-olla on nendes raamatutes tahetud lihtsalt väga õnneliku lõpu muljet jätta. Igatahes tundus see raamat väga inimlik, samas õudne.
Hinnang: 8/10
pilt: rahvaraamat.ee |
No comments:
Post a Comment