81.
Pealkiri: "Punane elavhõbe"
Autor: Andres Anvelt
Leheküljed: 391
Raamatu tagakaanelt: On kuumade 1990-ndate algus. Iseseisvuse taastanud Eestis valitseb peata olukord ja ühiskonnas kehtib Metsiku Lääne mentaliteet. Kõik otsivad oma: kes tõde, kes õigust, kes raha, kes autoriteeti. Kõik on otsitavast kuulnud, ent keegi pole seda näinud. See on nagu punane elavhõbe, mille abil võid saavutada kõik, mida oled ihaldanud.
«Punane elavhõbe» viib kriminaalsesse heitlusse hullu aja hullud kangelased, kes proovivad noorust ja kogenematust trotsides oma eesmärke saavutada. Must ja valge, hea ja halva piirid hägustuvad, kui inimsuhetesse löövad kiilu armastus, truudusetus, vihkamine ja reetmine. Kangelased peavad ise otsustama, kummale poole piiri jääda ja kuidas oma eluga edasi minna.
Enda arvamus: Film sai kunagi ammu ära vaadatud, olles ise liiga väike, et midagi normaalselt aru saada. Raamat mulle täitsa meeldis. Kohe näha, et autor teadis, millest ta rääkis (no teisti oleks ka veider...). Võib-olla natukene jäi häirima isegi liigselt "erialane sõnavara" ja pidevad joonealused märkused (mis mulle küll üldiselt meeldivad).
Lugu ise oli kergelt koomiline, samas aga ka tõsine. Kujutan ette, kui palju on selliseid noori uljaid lollikesi, kes kergelt raha teenida tahavad ja siis haledalt petta saavad ning veel aastateks kinni ka lähevad. Ehk siis ütleksin, et tegu pole lihtsalt krimilooga, vaid mingi sügavam tagamõte on ka asjal olemas.
Üldiselt kiire lugemine, nimed ajavad vahepeal veidi segadusse, aga muidu on tegu väga lihtsa raamatuga.
Hinnang: 7/10
No comments:
Post a Comment