"Idioot" - Fjodor Dostojevski

79.

Pealkiri: "Idioot"

Autor: Fjodor Dostojevski

Leheküljed: 694

Katkend: «Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda,» ütles vürst. «Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline.» Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud... Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Enda arvamus: Vabandan kohe ära, et ei suuda kuidagimoodi sisukokkuvõtet kirjutada. Ma arvan, et neid leidub netis siiski päris palju ja midagi hullu pole. Pigem tahaksin ikkagi enda arvamusest kirjutada.
"Idioodi" lugemine hirmutas mind esialgu, sest esiteks on tegu klassikuga, mis peaaegu alati võrdub pikkade lohisevate lausete ja tegevusetusega, ja teiseks on see raamat päris paks.
Kuigi üsna pea sai selgeks, et ega see just kõige lihtsamini  loetav raamat pole, ei olnud ka asjad nii hullud, sest minu jaoks oli lugu täitsa põnev! Erinevalt paljudest "imelistest maailmakuulsatest teostest" toimus selles raamatus tõesti midagi! Oli nugadega vehkimist, oli draamasid ja õnnetut armastust ning mõrvasid. Kõike oli.
Tegelased oli huvitavad ja vastandlikud.
Ennastki pani imestama, et selline raamat mulle tõsiselt meeldida võiks. Aga meeldis. Pani mõtlema inimeste üle. Pani mõtlema, kui lihtsalt me tihti inimesi lahterdame ja neid "kergemeelseteks" kutsume, kui nad seda tegelikult üldse pole.
Ja üllataval kombel mulle täiesti meeldis Dostojevski stiil (erinevalt Tolstoi stiilist, keda peetakse Dostojevskiga sarnaseks...) Kindlasti oli kogu lugu ka ajastutruu (mis pani mind mõtlema, kui veidralt inimesed elasid ja kuidas nendel kogu aeg kiire oli ilma, et nad oleksid tegelikult midagi muud peale üksteise juures külas käimise teinud).
Kokkuvõtteks suurepärane teos, mille tõesti võiks olla igaüks läbi lugenud.

Hinnang: 9/10