62.
Pealkiri: "Puhastus"
Autor: Sofi Oksanen
Leheküljed: 318
Raamatu tagakaanelt: Romaan kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, süžeeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel.
Enda arvamus: Otsustasin läbi lugeda just selle kuulsuse pärast, mille see raamat eestlaste seas saavutanud on. Ma ei teagi, kuidas ma peaksin kommenteerima. Ootasin kindlasti enamat, palju-palju enamat. Tekkis kummaline mõte, et äkki on kõik lihtsalt suures vaimustuses sellest, et välismaalane kirjutas raamatu meie väikesest Eestist ja kirjutas tõesti usutavalt! Kas inimestele meeldib raamat või meeldib lugeda enda kodukohast (muide isegi minu oma oli ära mainitud), sest nad teavad, et kirjanikuks ei ole eestlane? Tean, et see on jälle tüüpiline negatiivne mõtlemine, aga ma ei suutnud seda endast eemale hoida, sest raamat ei olnud minu arvates nii hea... Jah, lugu oli põnev ja usutav, kuid see meenutas mulle natukene tüüpilisi Eesti filme (püssid, narko, ropendamine, prostitutsioon) ja seepärast ei leidnud ma sealt eriti midagi uut.
Varem imestasin, miks see raamat nii väga noortele (no ma mõtlen ikka väga noortele) peale läheb, kuid nüüd pole enam kahtlustki, mis noori seda lugema meelitab.
Ma ütleksin kokkuvõtteks, et mulle erilist muljet ei avaldanud. Täiesti tavaline keskpäraselt hea raamat. Oleksin oodanud midagi enamat! Ainus asi, mis mind väga köitis, oli kärbes...
Hinnang: 7/10
No comments:
Post a Comment