"Minu Jakuutia" - Aimar Ventsel

61.

Pealkiri: "Minu Jakuutia"

Autor: Aimar Ventsel

Leheküljed: 248

Raamatu tagakaanelt: Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust «Laevapoisid rohelises ookeanis». Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega.
Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!

Enda arvamus: Ausalt öeldes mulle väga ei meeldinud. Esiteks ei saanud ma eriti aru, mida autor Jakuutiasse üldse tegema läks (aga nagu ma kunagi kuskilt lugesin: "etnoloogidest ei saagi midagi aru"). Teiseks oleks mind (ja ma arvan, et ka paljusid teisi) just rohkem huvitanud elu põhjapõtrate keskel, mitte peod... Kuid just pidudest ja ööklubidest see raamat suuremas osas rääkiski. Detailselt. Okei, esimeses peoteemalises peatükis said mulle kõik Jakuutia ja Eesti (või Euroopa) pidude erinevused selgeks. Kuid ülejäänud peo-tükkide kohta oleks tahtnud küsida, miks neid vaja on või mida need peaksid kirjeldama...
Siis ma ei saa aru, mis teema on sellega, et autorid peavad toppima eestikeelse teksti vahele inglisekeelseid väljendeid nagu "See oli cool pidu". Ma saan aru, et kasutatakse väljendeid nagu afterparty või check-in, mis on justkui omaette väljendid ja millele eestikeelne vaste põhimõtteliselt puudub, aga miks, pagan, ei võiks kirjutada: "See oli lahe pidu"? (Ja see käib tõesti ainult inglise keele kohta. Antud raamatus venekeelsete väljendite kasutamine on igati põhjendatud)
Raamat tundus mulle natukene sisutühi, sest kui ma peaksin hakkama seda ümberjutustama, siis ma võiksin rääkida pidudest, külmast ilmast ja peaksin hakkama meenutama detailseid kirjeldusi linna, maja, tundra kohta. Kirjeldamine on üldiselt hea, kuid ma pigem eelistan väheseid kirjeldusi kui pikki ja lohisevaid luulelisi lauseid. Või siis lõike stiilis: "Viskasin paberi prügikasti".
Kajakate maha laskmisest ma ilmselt ei pea vist rääkimagi... Loomakaitsja nagu ma olen.
Üldiselt - ma tihti küsin endalt, kuidas ma peaksin neid raamatuid hindama. Kas ainult emotsiooni põhjal või siis hindama, kui professionaalselt on raamat kirjutatud ja kui informatiivne see on? Esimesel juhul oleneb hinnang sellest, kas autor on mulle sümpaatne, kas riik, millest ta kirjutab, on mulle sümpaatne ja kas sisu on põnev. Teisel juhul oleneb hinnang sellest, kas on pikalt-laialt kirjutatud poliitikast, kommetest, toidust, kohalike igapäevaelust ja kõigest muust, millega üht riiki iseloomustada saab. Antud raamatu puhul ei ole vahet, sest see ei tekitanud minus mingeid erilisi emotsioone ja eriti informatiivne see ka polnud.
Kuid kuna ma pole ealeski nii pikka kritiseerivat teksti kirjutanud, pean ma ikkagi ära mainima, et autor oskab kirjutada ja pildialbum oli ka ilus.

Hinnang: 6/10