"Lissaboni öö" - Erich Maria Remarque

58. 

Pealkiri: "Lissaboni öö"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 261

Raamatu tagakaanelt: Maailm on libisemas järjekordsesse suurde sõtta ning Kolmanda riigi vaenlased püüavad kiirustades Euroopast lahkuda. Kuid paljud teed on kinni ja raha vähe. Ühel ööl Lissabonis, kui vaene põgenik saadab igatseva pilguga Ameerikasse minevat laeva, astub tema juurde mees, kellel on kaks piletit ja lugu.
See on lugu julgusest ja julmustest, riskimisest ja surmast. Lugu, milles armastuse hind on mõõtmatu ja kurjuse pärandus põhjatu. Ning kui noormees kuulab lummatult lohutut jutustajat, tekib nende vahel mõne tunniga katkematu side, mis kestab elu lõpuni...

Enda arvamus: Oh Remarque... Tavaliselt ei meeldi mulle "lugu loos" raamatud, kuid selle raamatu juures tekitas see just hea tunda ja mõjus väga kunstiliselt. Üks mees rääkimas teisele lugu ühel ööl, sõda ukse taga, hämarad baarid... See kõik on nii ilus.
Ka selle mehe lugu oli ilus. Minu jaoks isegi mitte romantiline, vaid kuidagi eluliselt paratamatult ilus. Mulle meeldivad väga Remarque´i dialoogid, mis ausalt öeldes ei mõju kuigi reaalsetena. Mulle tundub alati, et tema tegelaskujud loeksid kogu aeg teksti kuskilt maha, kuid ometigi see sobib nendele.
Ja nagu ma olen juba umbes miljon korda öelnud - mitte keegi ei oska sõjast kirjutada nii, nagu seda teeb Remarque. Mulle meeldib, et ta keskendub kõigele muule, kui sõjakoledustele, kuid ometigi räägivad tema raamatud just selgelt täpselt nendest. Ja jahmatavad. Ja äratavad hirmu.
Imeline.

Hinnang: 9/10