"Minu Keenia" - Janika Tamm

57.

Pealkiri: "Minu Keenia"

Autor: Janika Tamm

Leheküljed: 348

Raamatu tagakaanelt:  Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline. Keenias on igaühel oma lugu. Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas «silmanaine» on vaid üksikud näited.
Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Janika Tamm

Enda arvamus: Ma tohutult imetlen selliseid inimesi, kes suudavad jätta "kogu oma elu" ja välismaale vabatahtlikuks minna. Ma mõnikord arvan, et võib-olla suudaksin mina ka, kuid tegelikult... vist siiski mitte. Raamat läks mulle algusest lõpuni väga hinge ja pani ka tugevalt mõtlema. See lause muidugi kõlab väga tavapärasena, mida öelda sellise loo kohta, aga ma tõepoolest ei oska end teisiti väljendada.
Kõik need inimesed, nende elud ja lood - ma sooviksin, et teaksin nendest veelgi rohkem, sest nende kurvavõitu elu aitab mul elada enda oma. Alati, kui ma loen kellestki, kelle elu pole just mee lakkumine, tunnen, kuidas endal on tegelikult ikkagi vedanud.
Raamat oli mõnusalt paks ja see kaanefoto... Mulle väga-väga meeldis.

Hinnang: 10/10