"Minu Dublin" - Kristiina Piip

41.

Pealkiri: "Minu Dublin"

Autor: Kristiina Piip

Leheküljed: 240

Raamatu tagakaanelt:  Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist. Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde.

Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki. Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta. Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks! Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.

Enda arvamus: Kõige rohkem meeldis mulle kogu raamatu juures kujundus. Raamat ise oli jama, sest nendest raamatutest eeldan ma siiski, et räägitud on põhiliselt just riigist või antud juhul siis linnast. See raamat oli rohkem "tegin seda, läksin sinna, kolisin välja, armusin ära" ja ma ütlen ausalt, et minu meelest ei olnud autori elu piisavalt põnev, et ma oleks seda huviga lugenud. Pidevalt kerkis pähe mõte, et jajah tore-tore, aga kas ma saan nüüd teada, mida iirlased söövad või mõnest üritusest (peale St. Patricu päev, millest ilmselt kõik ju väga palju teavad) aga ei saanud. Samas õnneks oli raamat kirjutatud vabas stiilis ja seepärast ei tekkinud vähemalt lugemisel raskuseid. Kõik oli lihtne, kiiresti loetav ja selge, aga ikkagi ei saa ma üle ega ümber sellest, kui vähe informatsiooni sain ma selle linna ja kui palju autori eraelu kohta.

Hinnang: 5/10