Wednesday, July 17, 2013

"Marilyn: elada ja surra armastusest" - Alfonso Signorini

42.

Pealkiri: "Marilyn: elada ja surra armastusest"

Autor: Alfonso Signorini

Leheküljed: 248

Raamatu tagakaanelt: Selles loos on kaks peategelast: Marilyn Monroe ja armastus. Otsitud, anutud, kuritarvitatud, kõrvaleheidetud, üllatav, pettumusi valmistav, paljastatud ja kaotatud armastus. Armastus, mis paneb elama ja tapab. Lapsepõlves saamata jäänud armastus, ema hullumeelsus, lastekodu, seksuaalne ahistamine. «Mu jumal, miks keegi mind ei armasta? Olen alati kõigile kuuletunud, olen alati hea laps olnud, aga keegi ei armasta mind. Miks? Miks?»

Armastus oli, või vähemalt tekkis pesapallur Joe DiMaggio vastu. Marilyn lasi end koos temaga pildistada, olles kõigi tänapäeva jalgpallurite naiste eelkäija ja õpetaja. Marilyn valis armastuse, kui Aristoteles Onassis tegi talle häbematu ettepaneku abielluda vürst Rainier'ga, et parandada Monaco vürstiriigi mainet. Tema eelistas abielluda Arthur Milleriga. Sõber Frank Sinatra oli see, kes teda John Kennedyle tutvustas, avades ukse tema kõige viimase, ambitsioonikaima unistuse täitumisele. Võib-olla oli legendaarne «Happy Birthday Mister President» tema ülev luigelaul. Pärast seda jäävad vaid murtud Marilyni piinlikud telefonikõned Valge Maja keskjaama ning soov lõpetada armastuse pärast piinlemine. «Jah, ma olen tõeliselt armastanud, aga sellest on alati väheks jäänud. Või on teistele minust väheks jäänud. Kõik on libisenud käest, ilma et oleksin arugi saanud. Ma ei tea, mille nimel enam elada.»

Enda arvamus: Esialgu ma ei teadnud, et tegu on pool ilukirjandusliku teosega ja kui lugema hakkasin, mõtlesin, et täielik jama. Aga tegelikult meeldis mulle lõpuks väga, et ei olnud selline klassikaline elulugu, vaid justkui lihtsalt ilukirjandus. Googeldasin kõik nimed ka ära ja sain aru, et tegelikult olid kõik faktid täiesti õiged ja ilmselt just selline oli ka päriselt Marilyni elu. Loomulikult olid kõik need vestlused autori fantaasia, aga samas nad andsid edasi kõike juhtunut.
Marilynist endast rääkides, siis mulle on alati veidi omapärane tundnud, kuidas ta on väga paljudele eeskujuks, kuigi tegelikult isegi ei teata, miks ta kuulus on ja milline ta üleüldse oli. Olen ka omal nahal tunda saanud seda, kuidas tema pilt võib mõjuda (ostsin isegi tema pildi pärast kaanel kunagi ühe raamatu, sest aju kuidagi alateadlikult lõi seose, et see peab hea olema, kui Marilyn´i pilt esilehte kaunistab). Mina teadsin ka varem filmidest, kus ta näitles ja tõsiasjast, et ta tegelikult äärmiselt õnnetu inimene oli. Ma arvan, et ma teadsin ka seda, et ta tegelikult oli kuulus mitte millegi pärast, aga ma ei tahtnud seda endale tunnistada. Ühest küljest võttes oli ta täiesti mõttetu naine, kellel oli oskus ennast müüa. Teisest küljest on loeb see oskus ka midagi ja ta sai sellega suurepäraselt hakkama. Ma arvan, et Marilyn ei ole kõige parem eeskuju noortele (kas nad peaksid tema jälgedes võltsõnnelikud olema ja siis koju rahusteid minema neelama? kas nad peaksid välja näitama oma pealiskaudsust?) aga temas kahtlemata oli midagi!

Hinnang: 8/10


No comments:

Post a Comment