"Päevane vahtkond" - Sergei Lukjanenko & Vladimir Vassiljev

11.

Pealkiri: "Päevane vahtkond"

Autor: Sergei Lukjanenko & Vladimir Vassiljev

Leheküljed: 395

Raamatu tagakaanelt: «Öised jahimehed» linnatänavatel. Vampiirid ja libahundid, nõiad ja manatargad. Need, kes tegutsevad tundidel, kui maale laskub pimedus. Need, kes on sajandeid vastu seisnud valgete maagide jõule. Sest nad teavad, et tasakaal peab säilima ja mõistavad, et Pimedus on sellele maailmale sama oluline kui Valgus. 

Selles raamatus saab lugeja teada, kuidas toimib Pimeduse pool – Päevane Vahtkond. Kuidas püüab Zavuloni äraolekul juhtida Moskva Päevast Vahtkonda eestlasest must maag Edgar, mida tähendab mustadele vabaduse mõiste, kas Euroopa taevasse ilmub iidne draakon ja kas Teistsuguste maailmas on kohta kirglikule piire ületavale armastusele? Tegevus kulgeb suvisest Krimmist lastelaagrist Artek jäisesse Moskvasse ja aastatuhandevahetuse Prahasse, taustaks viited vene rockmuusikale. 

Katkend: 

"... Öelge näiteks - mis on teie jaoks elus peamine?"

Juht mõtles hetke:

"Elu. Nii et ei segataks elada."

"Õige," nõustusin ma. "Igaüks tahab olla vaba. Õige?"
Ta noogutas.

"Meie, nõiad, võitlemegi vabaduse eest. Igaühe õiguse eest teha, mis talle meeldib."

"Aga kui inimene tahab halba teha?"
"See on tema õigus."

1. peatükk, lk 24

"Isegi terroristid pole värdjad," ütlesin ma. "Nad on inimesed. Ja teie olete inimene. Ja ei eksisteeri inimeste jaoks mingeid käske. See on teaduslikult tõestatud fakt."

1. peatükk, lk 27

"Kui armastus on sinus, on see jõud. Kui sina oled armastuses - on see nõrkus."

1. peatükk, lk 287

Enda arvamus: Kui ma selle raamatu ostsin, ootasin ma sellest hoopis midagi muud. "Päevane vahtkond" oli mulle kuidagi tuttav pealkiri, kuid tegelikult ei teadnud ma sisust üldse midagi.

Raamat oli kirjutatud omapäraselt. Ei oska öelda, kas see tulenes sellest, et autoreid oli kaks või sellest, et originaal on venekeelne. Igatahes mõjus mulle just kirjutusstiil kuidagi võõrastavalt ja ei suutnudki sellega lõpuni harjuda.

Sisu oli tegelikult päris hea. Mulle meeldisid tegelikult väikesed sündmused ja ütlused rohkem, kui raamatu põhisündmustik, mis jättis soovida. Järjekordselt tegu sellise raamatuga, mis venib ja venib ning lõpplahendus selgub siis paari lehekülje näol - see mulle ei meeldinud. Samas meeldis mulle jällegi tüüpiline kurjuse-headuse omavaheline võitlus ja mõned sügavamõttelised kirjeldused sel teemal.

Kuigi raamat polnud just halb, ei kavatse ma teist osa lugeda.

Hinnang: 5/10