"Sobimatu" - Jon Skovron

98.

Pealkiri: "Sobimatu"

Autor: Jon Skovron

Leheküljed: 367

Sisu: Kas mõned tüdrukud on sündinud pahandusi tegema? Jael Thompson pole kunagi päriselt teiste hulka sobinud. Ta on koole vahetanud rohkem, kui lugeda jõuab. Tema ainus pereliige on isa, kibestunud eks-preester, kes ei luba tal kunagi kohtamas käia ja sunnib teda käima Seattle'i kõige rangemas katoliiklikus koolis. Ja tema ema – noh, tema oli viie tuhande aasta vanune deemon. Sellest pole just suurt abi.
Aga kuueteistkümnendal sünnipäeval teeb isa Jaelile kingituse, millest saavad alguse ootamatud muutused. Mõned neist, nagu kummalised ja imelised võimed ning kena rulapoiss, kellel on kirg teaduse vastu, on vaimustavad. Aga teised – nagu näiteks mõrvalik deemon, kes ihkab tema perekonnale kätte maksta – mitte nii väga. See iidsest mütoloogiast läbi imbunud eepiline lugu räägib kangelannast, kes seab tasakaalu vana ja uue, teaduse ja maagia, allilma kohutavad sügavikud ning tavalised keskkoolikoridorid.

Katkend: 
"Tead, mida ma arvan?" küsib Rob. Tema hääl on väga vaikne, aga nii kähe, et tüdruku silmad pöörduvad uuesti temale.
"Mina arvan, et kõik need tõkked, mida me seame endi ja selle vahele, mida me usume, on täielik jama. Nagu silmaklapid. Sest me kardame?"
"Mida?"
"Seda, milleks me võimelised oleme. Mõistad?"

lk 58

"Aga kas te usute kurje vaime ja ... ee ... deemoneid?"
Mees silmitseb teda tükk aega, otsekui püüdes aru saada, kas Jael lollitab temaga. Lõpuks ta ütleb: Noh, teatud mõttes küll."
"Teatud mõttes?"
"Põrgu ei ole koht, kas tead."
"Ei ole?"
"Ei, see on meeleseisund. Olemuslik seis. Põrgu on jumala puudumine."

lk 68

"Noh," vastab isa Ralph silmi pööritades. "Mõned meie vanemad õpetajad pole minuga ilmselt nõus, kuid mina interpreteerin pühakirja nii. Saatan ei ole reaalne isik, kes räägib ja kõnnib ja hiilib öösel sinu tuppa, et ahvatleda sind tegema midagi kurja. Saatan, deemonid ja kõik muud hirmsad olendid sümboliseerivad vaid meie sisemist nõrkus. Meie inimlikku nõrkust, mis tuleneb pärispatust. Me eraldame selle iseendast ja nimetame selle saatanaks või koletiseks või ükskõik milleks muuks. Aga saatan ei ole rohkem olemas kui, ütleme, näiteks Superman. Nad mõlemad on ikoonid, millega me ühiskonna liikmetena samastume, sest nad peegeldavad midagi, mis on meis endis. Veidi on meis kõigis Supermani. Ja samamoodi on meis ka veidi saatanat."

lk 69

Enda arvamus: Mulle esimestest lehekülgedest alates meeldis. Eks ma ju olengi deemoni-vampiiride ja üleloomulikkuse fänn. Kuid samas hindan ma oma lemmikteemadel kirjutatud raamatuid ka veidi karmimalt. See tähendab seda, et ma otsin kogu actioni kõrvalt ka mingit sügavamat mõtet või ideed, mis paneks mind millegi üle järele mõtlema.

Selles raamatus oli mitu väga head mõtet just põrgu-saatana ja paradiisi-jumala kohta, mis minu meelest olid väga hästi sõnastatud ja vastasid ka minu arusaamadele. 

Raamat on ka sellepärast hea, et need, kes ei otsi raamatutest sügavaid tähendusi, saavad lugeda lihtsalt põnevust täis juttu, kuhu on segatud deemonid. Ja need, kes otsivad sügavat sisu, leiavad ka selle.

Tegu on minu meelest ühe parima deemonilooga, mida ma eales lugenud olen ja just põhiliselt ka sellel põhjusel, et armastus (moodustades küll loost suure osa) ei ole esmatähtis!

Kui millegi kallal norida, siis autor oleks võinud sellest loost veel mitu raamatut teha ja kogu teema natukene keerulisemaks muuta.

Hinnang: 10/10