Pealkiri: "Ruubeni liblikad; Kirsipiia"
Autor: Kiiri Saar
Leheküljed: 271
Sisu: Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.
Enda arvamus: Algul panid mind kulmu kergitama tegelaste nimed - kui Ruuben tundus minu jaoks täiesti okei ja tavaline nimi, siis Kirsipiiaga ei suutnud ma seevastu kuidagi harjuda. Aga ma tean, kui suur kiusatus on valida omapäraseid nimesid ja sellepärast ma mõistan täiesti sellist nimevalikut.
Mulle meenub, et kõikides Kiiri Saare raamatutes on üks... ma ei oskagi seda kuidagi nimetada - midagi, mis on peategelasele kinnisidee. Minu mäletamist mööda on selleks olnud õunad, apelsinid ja nüüd liblikad. Minu meelest on see kihvt.
Sisu oli iseenesest suhteliselt läbileierdatud, kuid samas elasin ma siiski piisavalt Ruubenile ja Kirsipiiale kaasa ning olin kord deemonite ja kord Kirispiia klassiõe kamba poolt.
Mis mulle väga meeldis, oli lõpp! Minu meelest superhästi lahenes kogu lugu ja mul on suur nõrkus alati selle vastu, kui tegelased vananema hakkavad ja kogu loost on juba aastaid möödas... See on minu nõrk koht ja toob mulle alati pisarad silma. Seepärast meeldis mulle väga kõik see, mis lõpus juhtus - see puudutas mind üsna emotsionaalselt!
Ja ma pean veel kindlasti mainima seda, et kindlasti on omamoodi oskus kirjutada hea raamat nii väheste tegelastega... sest tegelased võis küll ühe käe sõrmedel üles lugeda, kuid igavust ei tundnud ma kordagi.
Lõpetuseks kiidaks ka superilusat kujundust!
Hinnang: 9/10
No comments:
Post a Comment