"Hirmuilm" - Simon Holt

65.

Pealkiri: "Hirmuilm"

Autor: Simon Holt

Leheküljed: 288

Raamatu tagakaanelt: Neeljad: Kurjad deemonlikud olendid, kes võtavad inimkeha üle võimust Kahjaööl, talvise pööripäeva süngeimail tunnil. Peaaegu aasta… on möödunud ajast, kui Reggie avastas neeljad. Talvine pööripäev on jälle lähenemas. Nende õnnetute jaoks, kes koletiste saagiks langevad, tähendab see öö sõnulseletamatut õudust, sest sel korral ei suuda Reggie koletisi peatada. Ta on vangistatud hullumajja, kus temaga tehakse iga päev koletuid sadistlikke katseid. Tema elu on muutunud põrguks maapeal. Neeljad ründasid tema venda. Ta isa peab teda hulluks. Aaron on ta silmist kaotanud. Jäljekütid soovivad ta surma. Aga Reggie ei anna alla. Ja abi saabub hoopis ootamatust kohast – ent kas seda saab usaldada? «Hirmuilm« lõpetab õõvastava Neeljate põnevussarja.

Enda arvamus: Ma olen taolisi raamatuid juba nii palju lugenud, et ma enam ise ka ei tea, mida ma nendest leida loodan. Ja pealegi on need mul kõik peas segamini läinud.
Autorile ilmselt meeldib väga kirjutada pikki ja õudseid kirjeldusi, mis sisaldavad rohkesti verd, valu, ussikesi ja ajusid. Võib-olla, kui ma oleksin paar aastat noorem, siis see kuidagi isegi mõjuks... Aga ma kahtlen päris ausalt. Mina lugesin neid üsna tuimalt. Aga ma pean tõdema, et ilmselt fantaasiat peab palju olema, et terve raamat selliseid kirjeldusi täis toppida.
Lugu ise oli tüüpiline hea-kurja võitlus. Mulle meeldis, et suurem osa loost oli vaimne, mitte füüsiline. Ehk kõik toimus inimeste peas. Samuti oli hea idee võtta keskseks teemaks hirm - jättis raamatule sügavama mulje. Veel annaks plusspunkte selle eest, et autor vaatas nö ajas tagasi ja kirjeldas, mis eelmistes raamatutes toimunud oli. Mind aitas see väga palju.

Hinnang: 6/10