50.
Pealkiri: "Minu Ungari"
Autor: Reet Klettenberg
Leheküljed: 232
Raamatu tagakaanelt: Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir «teie» ja «mina» vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult «meie« saab.
Reet Klettenberg
Enda arvamus: Pean kahetsusega tõdema, et lugesin selle raamatu läbi nö üle käe ja seetõttu ei pruugi mu arvamus siinkohal kuigi objektiivne olla (ilmselt ei olegi, sest ma lihtsalt... ei mäleta pooli sündmuseid). Raamat oli väga lihtsalt kirjutatud ja jättis kohe südamliku mulje, ka autorist jäi sümpaatne mulje. Ungari ise ei jätnud suuremat muljet, kuid kui hinnata ainult raamatut, on tegu väga meeldiva kirjutisega. Lihtne, südamlik, informatiivne.
Hinnang: 7/10
No comments:
Post a Comment