"Minu India" - Eeva Kaun

35.

Pealkiri: "Minu India"

Autor: Eeva Kaun

Leheküljed: 396

Raamatu tagakaanelt: «See on absurdne, saate aru, absurdne,» hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. «See on India, madam.» Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai'd.

Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: «Lauslollus.» Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.

Enda arvamus: Minu arvates väga hästi kirjutatud raamat. Suutis edasi anda nii emotsioone kui ka fakte ja viimastel lehtedel oli tõepoolest tunne, et olin India osas targemaks saanud. Samuti meeldis mulle, et raamat oli paks.
Üks väheseid "Minu..." raamatuid, mida lugesin tõepoolest kogu aeg põnevusega, mitte vahete vahel sellise "noh-eks-peaks-nüüd-natuke-lugema-ka" tundega.
Loomulikult oli pildialbum imeline.
India kohta ütleksin ma nii palju, et see õpetas mind mitte virisema "liigse täpsuse" ja "kokkulepetest kinni pidamise üle". See tähendab seda, et kui varem oli Eesti mulle tundunud kohati liiga "ära planeeritud" riik koos "ära planeeritud" inimesetega, siis seda raamatut lugedes mõistsin ma, et ei saaks vist päevagi hakkama sellises korralageduses nagu seda Indiast igalt poolt eest võib leida.
Raamatut soovitan küll tõesti väga ja ilmselt loen isegi veel tulevikus korra läbi.

Hinnang: 9/10