8.
Autor: Nikolai Baturin
Leheküljed: 436
Sisu: "Karu süda" jutustab Niika-Nganassaani, küti, elust. Niika kolib noorelt metsarahva juurde ja õpib selgeks nende tarkused. Kütil kujuneb aastatega välja rutiin - sügisest kevadeni veedab ta aega laanes, kus kütib soobleid ja põtru ning suvel naaseb mees Jõgikülla, kus elab tavalist igapäevaelu.
Kuigi Niika võtab endale naise, selgub varsti, et tema ja Gitja ei sobi siiski oma vahel kokku. Nende vaheliseid suhteid rikub veelgi katastroof koolimajaga, kus Gitja õpetajaks on. Pärast lahku minemist läheb Niika tagasi laande.
Laanes ootab teda ees üllatus - tema onni on tunginud keegi võõras mees. Üsna pea selgub, et tegu on põgenenud pillimehega. Esialgu ei taha Niika sissetungijaga leppida, kuid õige pea saab pillimehest tema sõber. Niika võtab isegi ette sedavõrd vastutusrikka töö nagu amputeermine - nimelt vaevab pillimeest gangreen ja muud lahendust pole.
Kui Niika ühel päeval jahilt tagasi onni jõuab, avastab ta, et pillimees on läinud, jättes maha endast ainult lühikese kirja.
Niika saabub tagasi jõgikülla. Jõgikülas on lihapuudus ja lastel on düsenteeria. Esialgu ei taha Niika minna põdrajahile, sest tema arvates ei ole sobilik loomi kevadel ja suvel küttida, kuid viimaks läheb mees ikkagi jahile. Enne sügist jõuab Niika ennast kurssi viia jõgiküla eluga - millist elu elab Hallikene ja kuidas läheb kassitädil Elisavetal.
Varsti jõuabki kätte sügis. Niika läheb taas laande jahile, kuid kukub puu otsa ja vigastab ennast. Niika veedab talve mägionnis, kus läheduses on probleemid karuga. Nimelt jälitab meest üks valge otsaesisega karu, keda mees alguses mitmeid kordi tappa püüab, kuid keda siis armastama hakkab.
Niika seab üles püünised, kuid avastab, et keegi laseb kogu aeg sooblid püünistest välja. Ta otsustab üles seada lõksu. Ühel päeval tababki ta süüdlase - tumma naisterahva, kes on ühtviisi tugev, kuid ka haavatav. Niika nimetab naise Emiliks. Koos Emiliga tunneb meest ennast tõeliselt õnnelikuna. Õnnetuks põgeneb Emili Niika juurest. Mees üritab teda kõikjalt leida, kuid peab pöörduma pettununa tagasi jõgikülla. Seal on mehel hetkeks tõsine plaan jahipidamine jätta ja amet leida. Niika hakkabki kirjutama raamatut. Siiski suundub ta sügisel tagasi metsa ja leiab ka Emili. Naine on rase ja üsna pea sünnib Niika tütar, kes saab nimeks Ursula. Niika armastab oma naist ja last ülekõige, kuid Emilil on kombeks lapsega pikaks ajaks ära joosta. Ühel päeval naine lahkub koos tütrega ega tulegi enam tagasi.
Niika tunneb küll kurvastust, kuid läheb siiski jahile. Ettevaatamatusest laseb mees maha valge laubaga karu, kelle vigastamist ta on üritanud vältida. Niika tunneb ennast selles teos suure süüdlasena.
Viimaks võtab mees naise jõgikülast, kuid tema rutiin jääb ikka samasuguseks, sest ta armastab küttimist ja laant.
Raamatu tagakaanelt: Usun, et raamatu-elu ei tulnud sünge, igatahes mitte süngem, kui oli tema prototüüp – tõeline elu. Kui teos tuli traagiline, siis olen endale seatud ülesande täitnud. Traagiline sfäär, kui katsutakse meie inimsust: kui me siin murdume või jätkame rändu püstipäi, ei ole meile seda olulisel määral antud. Sellest katsumusest algab, sellesse suubub ka Niika-Nganassaani elurännak.
Enda arvamus: Kuigi raamat on väga hästi kirjutatud (mõtteterad, kirjeldused, ideed), ei meeldinud see mulle eriti. Minu arvates oleks saanud kogu loo ideed edasi anda ka palju lühemalt ja mitte nii keerukalt.
Esimene pool raamatust oli väga segane ja raskesti loetav. Seevastu teine pool oli üsna huvitav, ka mitte nii keeruline.
Võib-olla on asi ka selles, et minu lemmikteemaks ei ole seikluslikud jutud. Siiski hindan ma meisterliku sõnakasutust ja suurepäraseid mõtteteri.
Tegelikult, kui ma olen päris aus, ei võtaks ma vabatahtlikult sellist teost kunagi kätte (tegu oli siis kohustusliku kirjandusega) ja minu jaoks oli lugemine kohati isegi piinav, mis mind ennastki üllatas. Ju siis polnud minule sobilik raamat.
Emotsionaalselt annaksin raamatule veelgi vähem punkte, loogiliselt pean siiski natukene kõrgemalt hindama.
Hinnang: 6/10
No comments:
Post a Comment