"Minu Jaapan" - Maret Nukke

1.

Pealkiri: "Minu Jaapan"

Autor: Maret Nukke

Leheküljed: 335

Sisu: "Minu Jaapan" kirjeldab Jaapanit 23 erinevast vaatest. Iga vaate lõpus on vaatega kokku sobiv tarkustera ära toodud nii jaapani kui ka eesti keeles.

Muuhulgas saab lugeda näiteks kummalisest Nõ teatrist, noortekultuurist, mäevallutamisest ja ka sellest, kui lihtne-raske on ikkagi väikese lapsega välismaale elama minek.

Raamatu tagakaanelt: Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. 

Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust «Miks?», sest teda huvitab reeglina ainult «Mis?». Sestap ongi hea olla Jaapanis lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa. 

Enda arvamus: Kunagi ammu oli mul üks tuttav, kes oli tõsine jaapani-fänn. Mina näiteks ei ole kunagi aru saanud, mida on Jaapanis nii kutsuvat või erilist, et noored sinna massiliselt pääseda tahavad. Kas selleks on tõesti teistsuguse välimusega inimesed ja teised kombed? Aga miks mitte siis valida hoopis mõni Aafrika riik?

Raamatut lugedes tuli muidugi välja palju jaapanlaste eripärasid, kuid samas ei arva ma, et nad oleksid nii palju teistsugused. Võttes selle kummardamise tava ja tahtmise mitte võõrast puudutada - minu meelest ei meeldi ka eestlastele eriti, kui neid puudutatakse. See kallistamise komme on ikka pigem kuskilt välismaal sisse tulnud.

Mind väga huvitas just see osa, kuidas laps harjub ära välismaa eluga. Eriti sellepärast, et selles raamatus ei olnud tegu enam beebiga, vaid kõigest aru saava lapsega, kes on harjunud juba kodumaa tavade, toitude ja kõige muuga. Kui alguses tundus mulle lapse välismaale vedamine üsna jõhkra teona, siis hiljem mõtlesin just vastupidi - ma arvan, et pole mitte midagi arendavamat, kui laps on sellises vanuses elanud kusagil välisriigis, õppinud veidi keelt ja avardanud silmaringi. 

Iga kord, kui ma loen mõnest sellisest inimesest, kes lihtsalt läheb kuhugi välismaale - õppima, tööle, elama - mõtlen ma, et tahaks ka... Ja neid raamatuid lugedes üritan ma "ideaalset" kohta välja valida, kuid kõikides riikides on väga palju häid ja sama palju halbasid külgi. Ma tahan öelda, et tegelikult on suhteliselt raske ülesanne 300 leheküljelise raamatuga edasi anda kogu riigi õhkkonda, kultuuri, tavasid, inimesi... Mõni kirjutab väga pikalt-laialt poliitikast või üleüldse hästi faktiliselt, teine paneb rohkem emotsioone ja naljakaid lugusid-äpardusi oma raamatusse. Selles raamatus oli kõike - väikeseid pettumusi, rõõme, tagasilööke ja samas ka fakte, ajalugu ja kultuuri.

Mulle meeldis tohutult ka, kuidas raamat oli vaadetesse jaotatud - see tegi erinevatest lugudest mõnusa terviku ja iga vaate alguses mõtlesid juba põnevusega, et milline tarkustera peitub vaate viimasel leheküljel. 

Ka pildialbum oli väga hea.

Hinnang: 7/10