Pealkiri: "Marie-Antoinette: L'Autrichienne"
Autor: Evelyne Lever
Leheküljed: 476
Sisu: Ühestki Prantsusmaa valitsejannast pole kirjutatud nii palju ja nii vastakaid teoseid kui Marie-Antoinette'ist (1755-1793), kes püüdis ühendada ühendamatut -- valitsemist ja nautimist.
Ent saatus paiskas ta valel ajal valesse kohta.
Võluvat noort naist ootas ees rõõmutu abielu veetluseta ja vaimusärata Louis XVI-ga, kes lisaks kõigele oli ka abikaasana saamatu.
Marie-Antoinette elas omas suletud maailmas, kuid Versailles' väravate taga kogus veriseks mässuks jõudu rahulolematu pööbel, kelle silmis kuningavõim oli kõigi hädade põhjus.
16. oktoobril 1793 astus tapalavale kõigest 37-aastane alandatud ja haige naine, kes jäi ometi lõpuni väärikaks monarhia ideede kehastajaks -- üdini kuningannaks.
Revolutsioon oli toonud oma kuulsaima ohvri.
Enda arvamus: Marie-Antoinette´i lugu võlus mind juba väga ammu. Tegelikult seda raamatut lugedes sain ma aru, et rahvas jääb ikka rahvaks ja "valitsejad" ikka valitsejateks. Need samad, kes kunagi Marie-Antoinette´ile nii elavalt plaksutasid, viisid ta lõpuks ka sama elavalt surma ja pärast seda hakkasid kaitsma tema voorust. Kas see pole ka praegu nii? Rahvas hääletab kellegi tippu, et tema üle siis kohut mõista ja vinguda ja ta oma ametikohalt eemaldada... Ehk ainult nii kaugele asjad ei lähe, et kamp rahulolematuid inimesi läheksid kirveste ja odadega oma "isandaid" maha lööma.
Tegelikult loomulikult õõnestas Antoinette ka ise oma jalgealust, mittetäites oma valitsemisalgusaastatel etiketti ja sellega nõrgendas ta kindlasti tugevalt monarhiat. Minu meelest võiks isegi öelda, et naine ise oli esimene revolutsionäär. Samas oli Marie-Antoinette üldsegi mitte valmis sellise riigi (või üleüldse mingi riigi) nagu Prantsusmaa kuningannaks. Ta oli lapsik, liialt lihtsameelne ja tahtis ainult lõbutseda. Siinkohal vist võibki öelda, et jah, ta tõepoolest tõmbas oma saatuse endale ise kaela.
Kuna ma lugesin seda lugu Marie-Antoinette vaatenurgast, siis loomulikult ma olin kõiges tema poolel ja ta tõepoolest meeldis mulle oma omanäolise arukusega, mida ta ilmutas kõige keerulisematel hetkedel. Samas tean ma seda, et kui ma oleksin seda osa lugenud rahva vaatenurgast, oleksin ma ka nende revolutsioonipüüded õigeks lugenud. Kuid kindlasti ei arva ma, et Louis XVI ja Marie-Antoinette oleksid väärinud surma. Siiski nagu ma varem ütlesin - tõmbas valitsejapaar surma endale üsna kindlalt ise kaela, sest kuigi nad eelistasid sajaprotsendiliselt monarhiat, ei võtnud nad mitte midagi ka rahvaga kokkuleppele jõudmiseks ette...
Igatahes on see tohutult põnev lugu ühest kergemeelsest neiust, kes asub Prantsusmaa kuninganna troonile, keda üritatakse igal viisil poliitiliselt ära kasutada ja kes sureb tõepoolest elutarga ja masendunud emana.
Hinnang: 10/10
No comments:
Post a Comment