Pealkiri: "Rehepapp"
Autor: Andrus Kivirähk
Leheküljed: 200
Sisu: «Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada.»
Enda arvamus: Minu jaoks oli see küll lihtsalt geniaalne! Esiteks oli kogu loos tohutult eestlaslikku kadedust, ahnust ja oma naha päästmist ning arvamust, et ise oled ikka kõige targem. Üleüldse võib see tunduda julm, kui usun, et vanasid eestlaseid oli siin raamatus üsna tõetruult (ehkki natukene ülepaisutatult) kujutatud.
Teiseks oli see lihtsalt nii naljakas. Ammu pole ma niimoodi oma ette itsitanud lugedes. Mõned laused meenutasid mulle "Wremjat" - "Tuleb piiri pidada. Sina sööksid vist sitta ka, kui tasuta kätte antakse!"
Tohutult meeldisid mulle ka peatükkide või osade lõpud, kus muuseas mingi koer ära söödi või tont pahuralt ringi kummitas.
Lihtsalt parim kohustuslik kirjandus läbi aega!
Hinnang: 10/10
No comments:
Post a Comment