Pealkiri: "Oksa Pollock: Kadunute mets"
Autor: Anne Plichota & Cendrine Wolf
Leheküljed: 328
Sisu: «Oksa Pollocki» teine osa «Kadunute mets» on vaimustav jätk Oksa ja tema perekonna loole. Seesama põnev ja ootamatusi täis lugu liigub suure hooga edasi ning viib lugeja koos raamatu tegelastega uskumatutesse paikadesse. Oksat tabab suur mure. Gus lihtsalt haihtub ühel hommikul. Selleks, et sõpra päästa, võtab Oksa koos kaaslastega ette teekonna paralleelmaailma, kus maagia ja hirm käivad käsikäes ning kus eluohtlikud katsumused ei säästa kedagi. Kas sõbrad suudavad hõljuvates metsades ja süngetes koobastes lootuse säilitada, võideldes ellujäämise nimel kohutavate hiigelkameeleonide ja kehadeta vaimudega?
Võluv on Oksa lugu mitmes mõttes, kuid iseäranis paelub selle inimlikkus – loo kangelased näevad ja kogevad enneolematut, ent ometi tundub see kõik nii lähedane ja käegakatsutav. Neil kõigil hirmud, lootused ning ootused, millest me selles raamatus osa saame. Nii on selles loos terve emotsioonide vikerkaar, mis meid kord meeletult jahmatab, ja siis pööraselt rõõmustab, nagu tõelised Ameerika mäed.
Enda arvamus: Ma ei saa öelda, et see raamat oleks halvasti kirjutatud, aga see ei meeldinud mulle. Seda sorti raamatutega miskipärast ongi nii, et kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Esiteks ei olnud see minu meelest kuigi põnev. Pigem isegi natuke tobe. Eriti see, kui Dragomira jäi lihtsalt koju "pätte" ootama, pidades ennast supervanaemaks. Üleüldse käitusid kõik jaburalt ja Oksa meenutas ühel hetkel väikest neljaaastast last, kuid järgmisel hetkel käitus nagu täiskasvanud. Ebastabiilne raamat igas mõttes.
Ainult see oli hea, et selles osas toimus mingisugune tegevus ja nimed ei ajanud ka enam nii segadusse.
Hinnang: 6/10
No comments:
Post a Comment