"Läänerindel muutuseta" - Erich Maria Remarque

51.

Pealkiri: "Läänerindel muutuseta"

Autor: Erich Maria Remarque

Leheküljed: 208

Sisu: "Läänerindel muutuseta" on kindlasti üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe "tundmatu sõduri" jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
"See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest." - E. M. Remarque

Katkendid: 

Kropp on seevastu filosoof. Ta teeb ettepaneku, et sõjakuulutamine peaks midagi rahvapeo taolist olema, piletite ja muusikaga, nagu härjavõitlus. Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Kes madinast üle jääb, selle maa on võitja. Nii oleks lihtsam ja etem kui siin, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad.

- 3. peatükk, lk 35

"Seda teeb univorm," oletan ma.
"Ligikaudu nõnda," ütleb Kat ja valmistub pikemaks sõnavõtuks, "kuid põhjus on hoopis mujal. Vaat kui sa õpetad koera kartuleid sööma, ja talle siis hiljem lihatüki ette viskad, siis napsab peni niikuinii sellest kinni, sest see on tal loomuses. Ja kui sa inimesele tsipake võimu annad, siis toimub täpipealt sama lugu, ta napsab sellest kinni. See tuleb täiesti iseenesest, sest inimene on eelkõige loomult juba lojus ja alles siis on talle veel veidi kombekust peale määritud nagu sularasva leivakäärule."

- 3. peatükk, lk 37

Natukese aja pärast tuleb ta veel kord meie juurde tagasi. Ta hääl on erutatud ja kõlab peaaegu pidulikult, kui ta sõnab: "See on kõige suurem alatus, et loomad sõtta aetakse. Sedasi ütlen ma teile."

- 4. peatükk, lk 51

"Kui ma selle üle järele mõtlen, Albert," sõnan ma mõne aja pärast ja keeran ennast selili, "siis tahaksin, kui ma sõna "rahu" kuulen, ja see on tõepoolest tõsi, midagi mõtlematut teha, niivõrd lööb see sõna mulle pähe. Midagi säärast korda saata, mis on seda väärt, et siin poripõrgus olen vedelenud. Ma ei oska aga mitte kui midagi ette kujutada. See, mida ma võimalikuks pean, kogu see krempel - elukutse, õppimine, palk ja nii edasi -, see ajab mind köötsima, sest nii oli see juba ikka ja alati ning on vastik. Ma ei leia midagi, ei leia midagi, Albert."

- 5. peatükk, lk 67

Enda arvamus: Tahtsin seda raamatut väga kaua aega tagasi juba lugeda, kuid ilmselt lihtsalt unustasin ära. Kui aga ajaloos tuli teemaks Esimene maailmasõda ja õpetaja seda raamatut mainis, siis teadsin kohe, et pean seda lugema, sest sõjad (nii nende tekkimise põhjus, käik kui ka tagajärg) on mind alati huvitanud.
Arvasin, et see raamat on tüüpiline sõjafilmilik igav möla, kuid eksisin väga rängalt. Esimestest lehtedest alates läks see mulle meeletult hinge ja pani mind tugevalt mõtlema. Mulle meeldis, et traagilisust ei tahetud luua mitte niivõrd surma ja verega, kui lihtsalt sellega, et sõjas osalenud ei saa enam iialgi endisteks. Mind tegid kurvaks isegi need kohad, mis pidid olema rõõmsad, sest sealt õhkus mingit hirmsat meeleheidet. Erinevalt "Scarlettidest", mis panid mind mõtlema, kuidas ma ikka ei salli sõdureid, hakkasin ma asja seda raamatut lugedes hoopis teistmoodi mõtlema. Vahet ei ole, kes kelle vastu võitlevad. Langevad alati süütud ja need, kes tegelikult peaksid "sõja" nimel surema, istuvad kuskil ja vaatavad kogu toimingut nagu filmi.
Raamat tekitas minus nii palju emotsioone - kurbust, viha, meeleheidet ja meeletut tahet kedagi süüdistada. Kahtlemata minu üks lemmikutest romaanidest.

Hinnang: 10/10