Pealkiri: "Kolm saatusekaarti"
Autor: Stephen King
Leheküljed: 448
Sisu: Enigmaatiline Roland, maailma viimane laskur, jätkab üle apokalüptilise ahermaa teekonda Tumeda Torni poole. Raamatu tegevus algab mõned tunnid pärast esimese osa lõppu. Roland ärkab rannal, kus teda ründavad koletislikud "soerdvähid". Pärast ränka võitlust vigastatuna mööda randa edasi tuikudes ilmuvad Laskuri ette kolm ust, mis avavad tema ees New Yorgi eri ajaperioodidel. Müstilisel kombel neist ajaustest sisenedes leiab ta eest kaaslased, kes osutuvad talle teekonna jätkamisel hädavajalikeks: heroiinisõltlane Eddie Dean [Vang], kartmatu inimõiguste eest võitleja Odetta Holmes [Varjude Daam] ja armutu sarimõrtsukas Jack Mort [Lükkaja]. Titaanlikke jõudude ühendades sepitsevad deemonid allmaailmast ja vaenlased teispoolsusest välja vandenõu, et peatada Rolandi tee Torni poole.
Enda arvamus: Hullud Koos. Need kaks sõna tulid mulle esimesena pähe, sest nad kõik olid kamp hulle. Eddie oli tõenäoliselt kõige normaalsem. Detta oli üsnagi hirmuäratav ja Jack'i tegevusest sain ma aru. See tundus nii mõttetu, aga ometi oli selles olemas selline mõte. Ja Roland ise on ikka veel mu lemmik. Kuigi väga naljakas oli see, kuidas ta "tänapäeva" New Yorgis hakkama ei saanud ja politseinike kohta "laskurid" ütles. See osa oli parem kui "Laskur". Mingi tegevus oli ka ikka. Tegelikult on selle raamatusarjaga nii, et ma loen kõik need raamatud läbi, aga mitte rohkem kui ühe korra. Näiteks praegu ei ole mul mingit tahtmist seda raamatut veel lugeda. See oleks nagu lõpetatud igaveseks ja kui ma olen lõpetanud seitsmenda raamatu lugemise, siis läheb see raamatusari minu jaoks lukku ja ma ei puuduta seda enam kunagi. Veider, aga nii see on. PS! Mis nende piltidega viimasel ajal toimub? Jälle ülivinge kaanepilt ja sees on ka väga vinged pildid.
Hinnang: 9/10
No comments:
Post a Comment