Pealkiri: "Emahundi öö"
Autor: Henri Loevenbruck
Leheküljed: 359
Sisu: Alea on Samildanach, Saimani viimane laps. See, kes peab Gaelimaa uude ajastusse viima. Sest Gaelimaa on hävimas. Saar on tervenisti sõjapöörises. Inimesed ja hundid hukkuvad tuhandete kaupa. Usumeeste fantaasiad ning valitsejate võimuiha õhutavad vaenu, võlujõud aga hääbub aegamööda. Jah, Gaelimaa on hävimas ning aeg on napp. Alea peab oma ülesande täide viima, enne kui on hilja. Tal tuleb päästa metshaldjad, leida inimeste poolt tagakiusatud valge emahunt, taibata Moira tähendust ning ennekõike - ennekõike - valmistada maailm ette parema homse jaoks. Sest Alea teab, kes temaga kohtumist ootab: Maolmórdha. Varjuvalla Leegikandja. Seekord tuleb neiul talle üksi vastu astuda. Üks sõda, kaks osapoolt, kolm ettekuulutust. Kas vabaduse nimel võib kõik ohvriks tuua?
Enda arvamus: Need raamatud on algusest peale minus väga veidraid tundeid tekitanud. Iseenesest ei ole päkapikud, pahad vanamehed ja ülivõimsad lapsed just minu teema, kuid samas mulle meeldib seda raamatut lugeda ja meeldis ka eelmiseid osasid lugeda ning Alea selgitas Moirat täpselt nii nagu mina selle peale esimesest raamatust alates mõelnud olen. Tegelastest ei meeldi mulle keegi peale emahundi, aga selles raamatus ei kirjutatud temast üldse, välja arvatud see pisike osa lõpust, mis oli ka üsna ettearvatav. Midagi sellist võis kahtlemata kunagi juhtuda, aga teisiti võttes on see üks mõttetu muinasjutt.
Hinnang: 7/10
No comments:
Post a Comment