Pealkiri: "Minu Kreeka"
Autor: Ester Laansalu
Leheküljed: 248
Sisu: Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal. Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad?
Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo't. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: «Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.»
Enda arvamus: Naljakas, kuid see oli üks vähestest "Minu..." sarja raamatutest, mis ei tekitanud minus mingeid emotsioone. Praegu, umbes nädal pärast lugemist, üritan meenutada, mis lugu see üldse oli ja eriti nagu ei meenugi.
Tegelikult oli tegu täiesti keskpärase raamatuga ja kindlasti andis too lugu ka päris hea ülevaate Kreekast. Ma ei ütle, et ma isiklikult eriti Kreekat austaksin, kuid kõik riigid ja kombed ei saagi meeldida.
Hinnang: 6/10
No comments:
Post a Comment